Lõuna-Eesti näitlejate kehastatud linde käis laval kaksteist, pidevalt kõike põimivat ja kohati suurte pesadega liikuvaid tantsijaid kuus ja armastatud Viljandi vaimus muusikuid-ansambleid viis. Lava oli lindude puhas sinine taevalaotus, vahele mõningaid pilvede servi, varvaste all lumi. Linnud ise olid nagu Pariisi moenädala otselennult või Nuustaku võlukambrist maandunud: tihase kollased kontsad, toonekure lummav punane samm, kõikide terased pilgud, öösorr.
Kõige enam kandis ja edasi andis tekst – lindudele omistatud keel. Ja tarkuseterad, uskumused, mis nende jälgimisest meie esivanemate sekka juurdunud. Rahvaluule ja -pärimuse puhul võlub selle lihtsus, ausus, puhtus; äratundmine.
Linnud ise teadsid öelda, kust nendega seotud vanasõnad pärit. Metsvint: „Inimene, kes linnupesi rüüstas või nende poegadele haiget tegi, sellel kasvas kurgu alt linnu pää välja. Suure-Jaani.“ (Hilp)harakas: „Igal linnul oma laul, igal mehel oma viis. Väike-Maarja.“ Laskem elada, suure linnulaulurinna rõõmuga, armastada armsamini enesest.
Kõlab uskumatu? Teostamatu? Igav? Oma silm ja kõrv olgu kuningaks: https://etv.err.ee/1034762/ev102-kontsert-lavastus-igal-linnul-oma-laul Helgus poeb põue.
Riina Kindlam, Toronto