Lunima (pealkirjas) tähendab „manguma, nuruma, pealekäivalt paluma“. Korra läinud nädalal oli maa Eestis valge, aga meie ilm ei vaheldu järsult, nii nagu teil seal mandrilises (kontinentaalses) kliimas kombeks ja seega on ka vähem toredaid üllatusi. Kadrilume üllatus oleks kihvtide killast sellel aasta kõige pimedamal nädalal, enne advenditulede süütamist. Siin isegi kuulutatakse „musta nädalat“, laiendust „mustast reedest“. Nii kauge USA lõikustänujärgne kaubanduslik nähtus ja mõiste, mil pole meie pilkase ööga midagi pistmist, aga kaupa loodetakse müüa – veidruse tipp. Kuna hetkel käib iga-aastane Pimedate Ööde filmifestival, mis on eesti keelt mittevaldajatele „Tallinn Black Nights Film Festival“, siis must reede vast ei olegi nii kohatu…
Eesti Vabaõhumuuseum ei ole kaubanduskeskustest füüsiliselt sugugi kaugel, kuid tundub rahuooasina nii olevat. Ka piirkonna nime, Rocca al Mare, seostatakse juba pigem suure ostukeskusega, ent läinud pühapäeval tutvustati sealse vabaõhumuuseumi vaiksel külademaastikul kadripäevaga seotud kombeid. Selgus, et mitte ainult valged, vaid ülevoolavalt uhked võiksid olla kadri rõivad – kübar olgu suur, pitse palju, satse ja patse ka (tehti lausa võltspatse) ja rääkida võiks – välismaa keeltes! Oh, seda müstikat! Pärem segadust külvata ja tundmatuks jääda.
Maskid on alati tekitanud müstikat ning kadri piilub tihti varjava loori tagant, kaasas hulga „rekvisiite“ – teatris kasutatavaid esemeid (ingl. props). Suleliste armastajana tundub mulle kadrihane roll väga ahvatlev. See võis vahel olla lõtv topis kadriisa kaenlas, aga ka inimesemõõtu, piraka, plaksutava, näpistava nokaga! Kuna kõik see pere praeguses olukorras lauldes ja tantsides naabrite ukse taha ja üle läve ronima ei sobi, siis on välja pakutud, et kadrid võiksid tänavu lihtsalt akna all laulda ja pilli mängida. Andide sadu on garanteeritud.
Peen prantsuse P.S. – Internetis Vikipeedia teemalehe „Kadripäev“ alajaotuses „Mujal maailmas“ kirjeldatakse, kuidas omal ajal Prantsusmaal kogunesid iga aasta 25. novembril, Aleksandria pühaku Katariina mälestuspäeval, 25-aastased vallalised tüdrukud Katariina kuju juurde, et asetada ta pähe müts, lootuses leida abikaasat. Sellest kombest tekkis kõnekeelde väljend ,,Katariinale mütsi pähe panama“ (coiffer sainte Catherine) tähendusega ,,olla vallaline veel 25-aastaselt“. Naisi, kes sellistest pühadest osa võtsid ja ka 25-aastaseid endiselt vallalisi tüdrukuid kutsuti Prantsusmaal Catherinette’ideks. See ajale jalgu jäänud komme ja sildistamine ning ka mütsiasetamise traditsioon hiljem kadus, „kuid ka tänapäeval kannavad üle 25-aastased naised, kes osalevad nn. kadriballil, spetsiaalset endatehtud mütsi, mis näitab nende vallalisust ja vihjab pühale Katariinale mütsi pähepanemisele“.
Riina Kindlam, Tallinn
