Olen Eestist kiikriga jälgides aru saanud, et Põhja-Ameerika Hallowe'en on vahepeal läbi teinud oma jagu muudatusi minu ajast või õigemini, inimestele on hakatud pakkuma kõiksugu aia ja maja kaunistamise (õudustamise?) kiirlahendusi. Rahval on ilmselge tahe kaunistada ja tähistada ja sellele on tööstus rõõmulainena vastu tulnud. Kohati on see lõbus, vaimukas ja põnev. Kohati aga veidi üle võlli kippuv – minu meelest. Ei teagi, mis on jubedam: täistuuridele upitatud õudusfaktor, kõigi selle atribuutika peale kuluv rahamägi või toodetud massi (plastiku, täispuhutava, plinkiva) meeletu risustusfaktor. Omal ajal nimetasime seda tähtpäeva omavahel ikkagi mardipäevaks. Aga nüüd, olles aastaid kogenud Eesti mardi- ja kadripäevi, on mul raske neid nimesid kasutada vastastikku vahetatavatena.
Kodude „õudustamise“ kunstiline tase on kohati väga vinge ja samas paneb mõtlema – mis selle taga on? See tähtpäev on kunagi ammu välja arenenud teatud asjade vastu lugupidamisest (lahkunud esivanemate vaimud, saagitänu, tulevane viljaõnn), aga neid asju ei ole võimalik sealt enam välja lugeda. Tundub, et rahvas on kaugenenud kalmistutest sedavõrd (ja eks linnastumisega on see paratamatu), et hauakivide püstitamine ja kontide loopimine ei tundu kohatu. Eestist tulnud inimesele aga paraku vägagi. Eestlased on veel vägagi kalmistuid külastav rahvas. See ei ole midagi kauget ja õudset, see on omane, osa elust.
Tore on tõdeda, et siin armastatakse üliväga tolle aastaaja meeleolu: kargust, kirjusust ja looduse kahanemist (surma) ja on tõesti, mida armastada, aga kui vaid kaasneks sellega mingi konkreetsem sisu või õppetund, moraal… Võib-olla koolis räägitakse, kust sai alguse näoga kõrvits, kaalikalatern ja miks käidi santimas.
Mujal, Eestis ja Euroopas, õigupoolest ilmselt üleilmaliselt, ollakse Hallowe'eni kombestiku pealetungiga veidike kimpus, kuna kardetakse, et see matab tagasihoidlikumaid kohalikke maavillaseid variante. Aga vähemalt on see siiani vaid ühelainsal õhtul. Ei kujuta õnneks ette, et Eestis hakatakse aedadesse laste rõõmuks nalja pärast hiiglaslikke peata ratsanikke püstitama, sealne rahvas on (vähemalt praegu veel) selleks liiga kahe jalaga maas. Ma arvan tegelikult, et mõned kauged külalised võiks nimetada siin toimuvat väikestviisi tsirkuseks, klounaadiks – seda on lihtsalt raske mõista. Äkki on see mänguasjatootjate vandenõu? Sobivad ju vandenõud Hallowe'eniga kokku – selles on ju peidus sõna ÕUD!
Kostüümipeod meeldivad loomulikult paljudele ja Eestis pole paraku olemas muud sarnast karnevali-kombestikku, mis taolist trallitamise soovi täita võiks. Kui novembrikuiseid vanu, uduvinest ilmuvaid mardisante ja lumekirmel krabistavaid kadrisante sootuks ära ei unustata (ja koolikasvastus ning muud kultuuriringid selle ohjasid õnneks käest ei lase), siis ega seda 31. oktoobrit eriti karta maksa. Kuid oodata, et Eestis inimesed oma uksi suisa kolmel sügisõhtul santidele avavad, on vist liig. Ja usteavajate seisukohalt on santidel eelis kollide ees.
Riina Kindlam, Toronto
