Tema hüüdis, mina hüüdsin, tema hüüdis… Viipasin lapsed hiirvaikselt järele tulema. Kuulda oli, et ta polnud kaugel. Ja siis. Seal ta oligi. Õnneks olid puud veel nii raagus, et tema ümarat kogu polnud raske näha. Istus vahtra oksal otse tee kohal. Ikka oligi toosama ameerika metskakk, üks vähestest tumedate silmadega siinse mandri kakkudest (enamikul on erekuldne pilk). Kuid seekord esines ta teise häälitsusega. Aegajalt ikka too „Huuu?“ ehk „Kes?“ (te sellised olete?). Meie pilgud olid naelutatud kakule ja tema omakorda jälgis meid, kolme maasolevat kakukest, saiapätsikeste mõistes, kes kordamööda värisevate kätega üritasid temast portree(paraad!)fotosid ja videot teha. Pilgutas aeglaselt silmi, näitas oma erakordselt ulatuslikku kaela ja pilgu keeramise võimeid ja meie õnneks polnud tal kuhugi veel kiiret.
Kevadine konnakoor (spring peepers) hüüdis kõrgel sagedusel igal pool me ümber (nad kuuluvadki nn chorus konnade hulka) ja kuulda oli ka vöötorava närvilist, hoiatavat kluksutamist, teadagi kelle tõttu. Äkki oli jutt juba lahti pääsenud, et Jämesäärel on värskelt kodutuid hiiri, keda aidast ja paadikuurist peletatud; et õige aeg on luurata.
Kas tüdrukud saavadki aru, kuidas neil vedas? Nad ei pidanud üldse väga kaua ootama, et esimest öökulli looduses oma silmaga kaeda. Mina uitasin nende vanuses üksinda selles metsas ringi, binokkel kaelas, piiludes okaspuude võradesse, et äkki kunagi satun päevauinakut tegeva kaku peale. Nüüd siis, pool sajandit hiljem, esimene magus kakuke päris oma koduõuel.
Olge terved! Unistused täituvad ükskord nagunii!
Riina Kindlam, Toronto
Huu huu vastu – video: Riina Kindlam (2020)
