Selle kujundus ja esemete valik on inspireeritud Rotermanni kvartali uusehituste värvidest. On 19. sajandi rahvarõivaid, moodsama aja, 70-100 aasta vanuseid rõivaid ning sekka veidi püsse, piipe ja metallehistööd. Valged meeste särkide kraed ja naiste kombineed, oranžid Muhu sukad, kuldsed hiiu rõhud ja mustad fakid ja smokingud, aga ka kirikuued, ümbrikud – tihedalt kurrutatud saarte rahvarõivaseelikud.
Kurvakört Kihnust Sääreküla külast, mille on valmistanud 1938. aasta paiku Lidia Palu. Legend ütleb: ,,Kudus emale, kui ema väga haige oli. Enne, kui kört valmis sai, suri ema ära.“ Leina-aja seelik Ansekülast, mille on valmistanud Reet Mühling Karuse külas Piskuniidu talus umbes 1870. aastal. ,,Üks punane vest on valmistatud pärast Teist maailmasõda Ameerikas,“ seisab kirjeldus ERMi kodulehel. Seda aga ära ei tundnud, sest akendes iga eseme täpseid kirjeldusi juures pole, vaid mõningate detailid on esile toodud elektroonilisel tablool.
Must on kaunis, elegante, pidulik, aga ka kurb. Ja vaatamata tahtmisele sättida ja otsida ilu ja minna lillepoodi ja rõivapoodi (mida me küll tegime), on kaks kätt sätitud kilbina punase pihiku alla ning seal pitsitab.
Nõnda sellesse pilti tahtmatult astusin ja tunnete sasipundar – pidu murelikus rüüs – sai jäädvustet. Miski pole nii muretu ja endastmõistetav kui varem ja kaitsejõudude paraad, mis alati nii sümboolne ja isegi mõistmatu tundunud, võtab sootuks teise varjundi.
Riina Kindlam, Tallinn
