Kui sinu esmased murdmaasuusa-kogemused ei ole olnud roosilised, siis selge see, et sind on vaja veenda selles stiilis liikumise võimalikus võlus. Me kõik teame, mis on kehv suusk: see, mis ei haaku lumega ja libiseb tagasi, eriti mäkke minnes. Ka selline, mis ei liigu edasi – ehk kleepub liialt. Ja ega lõdvas või olematus rajas küljelt-küljele sahmimine ka ülearu rõõmu tee. Ja siis pane lapsele veel raske seljakott selga Eesti tee jalamil… Endine skaudijuht ja kolmandat põlve Kotkajärve suvitaja/talvitaja Arno Türk märkas umbes 15 aastat tagasi, et paljud lapsed hakkasid lumelaagrisse lausa sisse kõndima. Suure suusasõbrana masendas see teda ning ta tahtis teha suusaolud metsas paremaks, et eesti päritolu lapsed saaksid tunda, mis ,,päris“ murdmaasuusatamine on, et seda on võimalik ka Kotkajärvel nautida ning tuletada seega ühtlasi meelde, et Eesti on pikkade traditsioonidega suusariik.
Vanasti sõitsid Kotkajärvel raja sisse – terve rivi suusatajaid! Seda nii kaks kilomeetrit laagrisse, kui ka tallasid sisse ehk valmistasid ette ca 2,5 km võistlusraja. Kuni Arno võttis oma südameasjaks ehitada lumesaani taga tõmmatav rajategija, -pressija. Silmasin seda juba suvel nende metsamaja rõdu all ja lootusrikkus talve ees puges põue. Vanasõna ütleb: ,,Rege rauta suvel, vankrit talvel,“ ehk tuleks olla loodusest samm ees – antud juhul klassikastiilis suusasamm. Tänapäeva rajategijaid ei pea õnneks rautama. Arnol oli eeskujuks sarnane ,,raja saan“, mida tema isa Mihkel oli pere tarbeks ehitanud ühe murdamaasuusa-ajakirjas olevate juhiste järgi. Arnol neid täpseid mõõtmeid polnud ja pidi improviseerima. Vaja oli kaks õhtut, puitu ja saagi. Kõige kallimad ja raskemini kättesaadavad osad olid plastikust ,,suusad“ – nagu väikesed triikrauad, mis järelkäru põhjas rada teevad. Õnneks on selle ehitamisest kena kokkuvõttev artikkel internetis. Saate järgi teha! http://www.xcottawa.ca/articles.php?id=570
Arno räägib, et igal aastal varatalvel saab too kirjeldus üllatavalt palju külastusi (hitte, ehk hiireklõpse), mille üle tal on ainult hea meel. Suunurgad tõusevad ka selle peale, kui inimesed väärtustavad rajategijaga tehtud head rada. Selle eest seisis tänavu (ja juba palju aastaid) hea gaidide pereisa Kaido Nipernado, kes Eestis sündinud, kasvanud ja suusatanud. Ta ladus rajapressile betoonblokke raskuseks ning ajas rajad sisse juba päev enne laagrirahva saabumist ja hooldas jätkuvalt. Kui laupäeva õhtul, just enne võistlusraja hiilgehetke pühapäeva hommikul, sadas laia lund, oli Kaido vara võistlushommikul metsa vahel ametis. Suusk oli küll enamusel eelneval päeval kiirem olnud, aga ega selles rajameistrit süüdistada saa! Kui temperatuur juba nulli poole tüürib, seab iga lisanduv kraad uusi väljakutseid. Järgmine samm (klassika või uisu), oleks teha lumelaagris väike määrdeõppus, sest ega need abivahendid täiesti pildilt kadunud ole, timmijad ikka timmivad. Õnneks on meil sellelgi alal teadlikke juhte olemas (Arno vend nskm Peter Türk ja nskm Eerik Randsalu), kes Kotkajärvele head rada ja head seltskonda nautima tulevad. Eestimaa, su suusameel, pole mitte surnud veel – nii siin- kui sealpool suurt lompi!
Riina Kindlam, Toronto
