Võttepäevaks oli 19. näärikuu, jaanuar, ja pean häbiga tunnistama, et millegipärast ma ei olnud tol päeval lippu heisanud. Metsamajja jõudes tavaliselt heiskan lipu kohe, kui ei ole just videvikule kalduv või mingi muu takistav olukord. Vihmasadu ei ole muuseas lipu jaoks takistav olukord, küll aga võib see seda olla mugava heiskaja jaoks. Kuna meie lipumast on vaatevälja keskmes, kaljunukil järve kohal, siis ei ole põhimõtteliselt võimalik järve poole vaadata, nägemata kas tühja lipumasti või kaunilt lehvivat lippu ning kui lippu mastis pole, on minu jaoks midagi väga korrast ära. See on lapsest saati harjumus – lipp näitab kaugele, ka teisel pool järve askeldavatele sininääridele, et pere on kohal.
Selles mastis on lehvinud ka palju teisi lippe: Kanada riiklikel pühadel nagu kuninganna Victoria päeval, Kanada päeval ja lõikustänupühal Kanada lipp, USA iseseisvuspäeval Ameerika Ühendriikide lipp, kui tuli omal ajal külla näiteks keegi skaudijuht Rootsist, oli meil Rootsi lipp varuks võtta ning ka Kotkajärve, Metsaülikooli ja Metsakooli lipud on meie suvilas-talvilas hoiul olnud.
Kas teadsite, et 15. veebruar on Kanada riiklik lipupäev? Tunnistan, et märkasin seda seinakalendril alles nüüd, Kotkajärve lumelaagrist tagasi tulles. Jätan meelde. Sellel päeval pidanuks lehvima tolles mastis vahtralehelipp. Aga kõikidel teistel päevadel, oma eraldatud Kotkajärve metsatukas, mis on eestlaste, eesti skautide, gaidide ja nende juhtide ning sõprade päralt, oleme alati heisanud oma Eesti lipu. Sellel imekaunil näärikuu päeval oli sinimustvalge sininäär nagu elav etteheide, et lippu mastis polnud; võrratuim ja kaunim meeldetuletus, mida iial kogenud olen. Tunnete- ja mälestusteküllast vabariigi aastapäeva!
Riina Kindlam, Toronto
