Õnnelikud on need, kellel on hetkel lähedal väikegi muru- või maalapp, kus saab veidi teistmoodi, kergendatult hinge tõmmata kaugele rändamata ja teistega kokku puutumata. Juuresoleval pildil on näha kilelint, mis tõmmati Jõekääru lähedal Uxbridge'i küla elanike riigimetsa piirile läinud nädalal, et rahvas metsaradadele liiga suurearvuliselt ei läheks. Nüüdseks on tõkkelindid küll maha võetud, kuid soe soovitus maakodudesse mitte rännata kehtib rangelt edasi. Suvilas üksiolemine ei ole iseenesest probleem, kui seal kõik õnnelikult laabub ja ei ole kiirabi või muud kriisiolukorra leevendamist vaja, aga väikekülade poed, bensiinijaamad ja maanteed/kiirteed on kohad, kus hetkel lisainimesi arusaadavalt näha ei soovita – igaks juhuks. Sotsiaalmeedia kaudu paistab, et Eestis väga paljud naudivad hetkel looduse paitavat rahu ja tegutsemist oma suvilates (läinud nädal oli Eestis koolivaheaeg ehk siis kaugõppestki väike paus), kuid sealgi pani näiteks Käsmu küla lihavõttenädalavahetuse eel mittekohalikele teetõkked ette. Neil on kõigest üks eluoluline külapood ja nad peavad enda eest seisma. Värske õhk, linnulaul ja näpud mullas, kõik mõjuvad turgutavana ja rahustavana. Ammutame siis kitsendatud olukorras nii palju jõudu lähedalolevast loodusest, kui suudame, lootuses, et varsti-varsti paistab päästev rand – metsajärve viir või pingike õunapuu all.
Riina Kindlam, Toronto
