Eestlane mõtleb: ,,Mis ma niisama lehvitan? Annan jõudu juurde – löön magajad pajutibudes okstega üles, tegudele!“ Ja nõnda siis päevakohane vanarahvatarkus urbepäeva varahommikul enne päiksetõusu URBIDA või urvitada uinujaid (nii omakseid kui koduloomi), soovides neile tervist või näiteks „Virgaks, viksiks!“ Kui ärkaja saab siis ruttu maast lahti, on too virk ja tubli kogu suve! See on tegelikult rahvusvaheline komme, mille tekkeaeg ulatub eelkristlikku perioodi.
Pealegi usutakse, et kõik puud ja põõsad on sel päeval „pühad ja puutumatud nagu hiies“. Puutuma peab ometi ettevaatlikult nii palju, et kimbu koju tood, aga tasuks ka meeles pidada, et esivanemate tarkuse kohaselt ärkavad puud urbepäeval elule ja algab sügiseni kestev raierahu. Puud on ju lisaks elusolenditele pesitsuspaigaks, kuigi me piiratud silmavaade sinnani alati ei küündi ehk ulatu.
N.B. Sõna urb käändub nagu sõna kurb, kuigi need kaks sõna on tähenduslikult põhimõtteliselt vastandid! Millal muutub sõnas V täht B täheks?… Nimetav (kes, mis?) urb, urvad; omastav (kelle, mille?) urva, urbade; osastav (keda, mida?) urba, urbi/urbasid.
Riina Kindlam, Toronto
