Hiljem õnnestus (ladinakeelse nime järgi otsides) leida ühe Eesti puukooli võrgulehelt puu Virgiinia HUMALPÖÖK! Pöögi (Beech) sarnased on ta lehed küll, koor on aga väga erinev – „raudpuul“ pikkade, pealt ja alt kaarjalt lahtiste ribadega koor, mis pöökidel on hõbehall ja täiesti sile. Kuna nad on nii suured, on pöökide tüved mulle alati meenutanud elevandijalgu!
Kotkajärve pöökidega on väga kehvad lood. Pöögi koorehaigus on kaheastmeline putuka ja seene koostöö, mille julm laastamistöö algas juba 1920ndatel Nova Scotias ja on aina läänepoole roomanud. Ontariosse jõudis haigus hilis-1990ndatel ja karta on, et Kotkajärve mets on varsti neist imelistest hallitüvelistest hiiglastest paljas. Surnud puude murdunud tüvesid on lehtmetsaalused täis, teistel on peal koorehaavandid ja/või valged villased seenetäpid. Seen sisenebki putukate puretud haavadest. Seda poleks iial uskunud, et need massiivsed puud millelegi alluda võiksid. Mäletan lapsepõlvest jalakasurma (Dutch elm disease), mis nüüd on Eestisse jõudnud ja silmnähtavalt lõikab Tallinnas tänav-tänava haaval kauneid jalakaid. Nüüd ida-Kanada ja -USA pöökide puhul tuleb ka jääda lootma üksikutele vastupidavatele, millest kunagi toimub uus tulemine ja tõus.
Lõikustänupüha nädalavahetuse uuring kinnitas, et noori pööke on metsa all oma jagu. Loodame, et äkki nende kiitsakatest tüvedest pole kahjurid huvitatud. Veel avastasin äsja metsas oma suureks ehmatuseks väike-sarapuid! On needki kogu aeg metsa all väikselt-vaikselt tiksunud, harva jõudes viljumise (ja seega märkamiseni) nagu tänavu?! Ning lõpetuseks vastus päris humala küsimusele. Kasvab küll too ronitaim Kotkajärve kaldal. Käbid (õigupoolest emasõisikud), lehed, väädid tuvastatud.
Riina Kindlam, Kotkajärve
FOTOD Riina Kindlam (2019)