Telli Menüü

Märts 1944 ja märts 2014

Eeloleval pühapäeval möödub 70 aastat punavägede õhurünnakust Tallinnale. Meie hulgas on küllalt neid, kes seda barbaarset pommitamist veel mäletavad. 1944. aasta 9. märtsi õhtul ja öösel heitsid Vene lennukid Tallinnale tuhandeid lõhke- ja süütepomme. Rünnaku peamiseks sihiks olid elumajad, mitte Tallinnas asunud sõjalise otstarbega rajatised. Rünnakus hävis 1549 hoonet ja 3350 sai kahjustada.
Estonia pärast pommitamist - www.wikipedia.org

Ligi 20.000 tallinlast jäi kodutuks. Hukkus 554 Eesti kodanikku, 50 saksa sõdurit ja 121 sõjavangi.

Eestlased pole seda dramaatilist sündmust kunagi unustanud ja tänavugi on planeeritud 9. märtsile mitmeid mälestusüritusi – avatakse näitus, toimub rahvusvaheline konverents, etendub dokumentaalnäidend „Punane hukk”; Harju tänaval süüdatakse mälestusküünlaid jne.

70 aastat on pikk aeg ja oleks vast loogiline arvata, et 21. sajandil on kõik muutunud. Aga kas on? Pruugib meil vaid suunata pilgud Ukrainasse, veendumaks vastupidises. Venemaa hõivas läinud nädalal Krimmi poolsaare ja Kertši väina, kus toimub külma sõda meenutav vastasseis. Nii nagu venelased eitasid pikka aega oma osalemist 1944. a Tallinna pommitamises, väidab president Vladimir Putin nüüd isiklikult, et vene vägesid Krimmis polegi ja et seal tegutsevad kohalikest moodustatud omakaitseüksused. Milline paroodia, õigemini küll jultunud vale! Sündmused Ukrainas on arenenud kiiremini ja hoopis erineva stsenaariumi järgi, kui keegi arvata võis.

Tänavu möödub 70 aastat ka II maailmasõja lõpust. Mõlemad maailmasõjad on nüüdseks vajumas ajaloo hämarusse ja üha enam on süvenemas veendumus, et Euroopa riigid üksteist enam kunagi ei ründa. Kuid Krimmi okupeerimine mõjub alarmeerivalt ja kutsub valvsusele. „Üllatusmomendile ja otsustavale tegutsemisele panustanud Venemaa suutis demonstreerida oma täielikku üleolekut mugavustsooni unelema jäänud Euroopast,” öeldakse uudisteportaali Delfi juhtkirjas (04.03.). Postimehe 3. märtsi juhtkirjas nimetatakse Krimmi praegust olukorda Sudeedimaa korduseks. Hitler nõudis ju Tšehhoslovakkialt peamiselt sakslastega asustatud Sudeedimaad endale oma rahvuskaaslaste huvide kaitse motiividel. Agressiivne Venemaa nõuab Ukrainalt endale Krimmi poolsaart samal ettekäändel.

Kolumnist Edward Lucas väljendab kartust, et lääs ei ole tõsiselt meelestatud Balti riikide kaitsmisele. Kui Putin peaks samadel demagoogilistel motiividel (oma rahvuskaaaslaste kaitseks) ründama Balti riike, mis siis saab? Tiit Made kirjutab Õhtulehes (05.03.), et Vene agressioon nõukogudeaegse ülemvõimu restaureerimiseks Krimmis on hirmutav Balti riikidele eriti seetõttu, et Putinil on riigiduuma luba okupeerida kogu Ukraina. Made soovitab Eesti valitsusel teatada Venemaale, et Eesti ei ratifitseeri piirilepingut enne, kui Vene okupatsiooniväed on Krimmist välja viidud. See võiks olla väikese Eesti trump agressiivse naabri vastu.

Näib, et Putin ei hooli rahvusvahelisest hukkamõistust ega Venemaad ähvardavatest sanktsioonidest. Suurim paradoks on aga ehk see, et Putin esitati 4. märtsil taas Nobeli rahupreemia kandidaadiks.

Elle Puusaag

Loe edasi