Pole ehk ülearune veel kord meenutada, et Tallinna rünnaku peamiseks sihtmärgiks olid elurajoonid, mitte sõjalised objektid. Rängalt sai kannatada Tallinna vanalinn. Maha põles ka Estonia teatrimaja. Süttisid Niguliste kirik, Linnaarhiivi hoone Rüütli tänaval ja vaekoda Raekoja platsil. Hävisid paljud hindamatu väärtusega rariteedid ja arhivaalid. Kahes rünnakulaines hävis Tallinnas 1549 hoonet ja 3350 sai kahjustada. Pea 20.000 elanikku jäid ilma oma kodudest. Rünnakute tagajärjel hukkus 554 Eesti kodanikku, 50 saksa sõdurit ja 121 sõjavangi.
Juba enne Eesti linnadele korraldatud pommitamisi, tabasid 1944. a veebruaris kolm venelaste rünnakut Soomet, millega Stalin lootis viimase alistada. Vähetuntud on ehk fakt, et soomlased võtsid 9. märtsi öösel ette kättemaksuretke, kui nad said teada, et Nõukogude lennuvägi on Tallinna pommitamas. Soome lennukid ühinesid märkamatult Nõukogude pommitajatega, mis olid suundunud Leningradi lähistele uut pommilaadungit võtma. Kui need olid maandunud, avasid soomlased nende pihta tule.
Väliseesti ajalehtedes on kirjutatud pea igal aastal eeskätt Tallinna pommitamisest, mille ohvrite arvu ja ainelist kahju on proportsionaalselt võrreldud Londoni, Dresdeni, Lübecki või ka Helsingi kaotustega. Aga sama barbaarsed olid rünnakud ka teiste Eesti ja Soome linnade pihta, mis kujutasid endast vaieldamatult terroriakte ja kultuurigenotsiidi.
Moskva on eitanud oma osalemist nendes rünnakutes. Nagu teada, võitjate üle ju kohut ei mõisteta. Sellest tulenevalt kadusid Tallinna jt Eesti linnade hävitajate nimed ka ajalooraamatutest, seda isegi läänes! Eesti arheoloog ja muinsuskaitsetegelane Jaan Tramm kirjutab oma essees, et isegi pommitamiskoledused isiklikult Tartus üle elanud prof Armin Tuulse jättis oma 1948. a „Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised Rootsis” väljaandes ilmunud, 1941.-1944. a Eesti sõjapurustusi käsitlevas artiklis selle teo toimepanija mainimata.
Üks perekonnasõber meenutas kunagi oma elamusi Tartu pommitamisest. Ta töötas tol ajal medõena ühes sealses haiglas ja rääkis, kuidas ta oma kogemustele vaatamata ei suutnud midagi peale hakata haiglasse toodud haavatutega. Šokk oli sedavõrd tohutu ja ülikoolilinn põles tema sõnul kui küünal.
Need kohutavad sündmused on nüüd vajunud mineviku hõlma, kuid jätnud oma sügava jälje Eesti ajalukku. Üha vähemaks jääb väliseestlaste ridadeski neid, kes tollased õudused isiklikult üle elasid. Mälestus Tallinna, aga ka teiste Eesti ja Soome linnade pommitamistest ei tohiks kunagi kustuda, sest märtsipommitamine oli, on ja jääb meie holokaustiks. Küsimus on, kui palju sellest tänapäeval laias ilmas üldse teatakse.
Elle Puusaag
