Juba legendaarse Roy Thomson Halli ilusasse ja hea akustikaga saali jõudes oli tunda erilist ootusärevat energiat, publik oli õhevil. Kuulajaskonna hulgas oli näha ka mitmeid kohalikke eestlasi, kellest enamik teadis, missugune tõeline elamus ees ootab.
Sellel korral dirigeeris Järvi Toronto sümfoonikuid lausa kolmel korral: 30. oktoobril ning 1. ja 2. novembril. Kontserdi pealkirjaks oli ,,Debussy & Sibelius“ ning esimese helilooja nimi kavas tekitas artikli kirjutajas kui Debussy fännis juba õhinat. Esitamisele tuli heliloojalt ,,Prélude à l’aprèsmidi d’un faune“. Voolavad legato fraasid olid justkui unenägu, pehme ja soe. Järvi võlus välja keelpillide ja puupuhkpillide vahelduvatest meloodilistest jupikestest tõelise maagilisuse, mis jäi saali hõljuma hetkedes peale pala lõppemist.
Järgmiseks oli kavas eesti noorema põlvkonna andeka ja mitmeti tunnustatud helilooja Tõnu Kõrvitsa ,,Dances: Concerto for Accordion and Orchestra“ Põhja-Ameerika esiettekanne. Põhjamaade klassikalise muusika fännidele oli see kindlasti huvipakkuv esitus. Kõrvits oli suutnud luua balansi modernsuse ja traditsioonilise vahel, mida on raske saavutada. Läti päritolu akordionisti Ksenija Sidorova nobedate ja oskuslike sõrmede alt kostsid meeldivalt üllatavad helid – sellise ,,toorena“ ei kuule tihti akordionit; rohkem tuleb pillile mõeldes pähe folk- või polkamuusika. Palale lisas särtsu juurde pisut mänguline kontrast teravate fraaside ja leebemate meloodiate vahel igas pala osas. Järvi tegi suurepärase töö orkestri juhtimisel ning nii tema kui Sidorova ja kohalviibinud helilooja Tõnu Kõrvits said väga suure ja sooja aplausi osalisteks. Nii suure, et orkester ja akordionist esitasid veel lisaks toreda, lühikese Sibeliuse pala.
Esitamisele tuli ka ,,The Fruit of Silence“ Läti päritolu tuntud heliloojalt Pēteris Vasks'ilt, arranžeerinud George Morton. See oli samuti Põhja-Ameerika esiettekanne. Pala oli suurepäraselt komponeeritud, just parajasti pikk ja mõnusalt täiuslik. Seda ongi raske saavutada, et pala tuleb nö. ,,full circle“ ega jää pooleli – see tekitab kuulajas rahuloleva tunde. Tükk pakkuski sisemist rahutunnet, mida on tänapäeval tõeliselt vaja.
Huvitav fakt pala kohta: Sibelius kirjutas algselt teose 1914-1915. aastatel, aga ei olnud sellega rahul. Pala sai lõplikult valmis alles 1919. aastaks.
Kontserdiõhtu teine pool oli soome päritolu helilooja Sibeliuse päralt, nimelt esitati tema ühte tuntumat loomingut ,,Symphony No. 5“. See oli väärikas õhtu põhiosa, kus tuli päriselt esile Järvi meisterlik orkestri juhtimine. Ta dirigeeris muusikuid kergusega, aga ka täpse märkimisega – ekstra liigutusi ei olnud ja see ongi huvitav tema dirigeerimise stiili juures. Temas on näha usaldust orkestri vastu, ta ei ole seal, et neid niivõrd juhtida kui näidata neile teed ja nendega koos seigelda muusikalistel radadel. Pala oli majesteetlik, aga ka samas rahulik, kuhu olid sisse põimitud särtsakad fraasid. See oli tõeline klassika. Huvitav fakt pala kohta: Sibelius kirjutas algselt teose 1914-1915. aastatel, aga ei olnud sellega rahul. Pala sai lõplikult valmis alles 1919. aastaks.
Kontsert pakkus publikule tõelise elamuse, mida oli näha-kuulda ülevoolavast aplausist ja mitme ,,Bravo“ kostumisest. Paavo Järvil oli taas võimalus tuua oma oskused ja meisterlikkus Toronto publikuni, rõhutades nii oma globaalseid tegutsemissuundi kui ka sidet Põhja-Euroopa ja Eesti muusikatraditsioonidega.
Reede, 31. oktoobri õhtusel kohtumisel Tartu College’is mainis Paavo Järvi vestluses Tom Alleniga, et tõeline helilooja on see, kes suudab oma ,,templi“ või märgi jätta oma loomingule. Sama võiks ka öelda Järvi enda kohta – tema on tõeline dirigent, kes on oma templi suutnud panna oma dirigeerimisele, samas olles ka suurepärane Eesti kultuuridiplomaat.
