Ent nagu CBC võrgulehelt sai sel nädalal lugeda, on kasvamas vastupanu paljudes paikades, kus esitatakse maksumasinat telefoni või kaardiga viipamiseks. Neil esineb automaatselt – kas soovite jootraha anda. Ja kui palju, vaid nupule vajutades. Mõnel on tunne, et see on väljapressimine. Äsjase gallupi järgi on 77% kundedest selle vastu, et maksumasinal peab ekstra nupule vajutama. Isegi eitavale. Nagu üks kunde seletas, kuumal päeval vaid joogiveepudelit ostes ei peaks ometi külmkapist selle võtmise eest lisa peale maksma. Ega seda küsima.
Osaliseks probleemiks on teeninduse definitsiooni kuritarvitamine. Sabas seisnud inimene tahab vaid kohvi kaasa. Või kiirtoitu, samuti teele. Lauas ei istu, nõusid ei tule pesta, peaks ainult küsitud hinda maksma. Just nagu rauapoes kruve, saelehti ostes ei küsi keegi tippi. Tehnika aga võimaldab olukorra, kus saab seda nõuda, vähemalt näiliselt.
Miks püstijalakohvikutes nii küsitakse? Sest saab. Kuna paljud inimesed enam sularaha ei tarvita. Millelt vahetusraha oodata. Kõik mugavuse nimel.
Kultuurselt on Põhja-Ameerika jootrahamudel paljudele võõras. Jaapanis, näiteks, ei maksta jootraha kunagi, sest see solvab teenindajaid. Tasemel teenistus on ju olemas.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
