Mängufilmi „Mandariinid” tegevus toimub 1992. a Abhaasias, mis on osa Gruusiast ja kus elavad peamiselt moslemid. Abhaasia asub Taga-Kaukaasia lääneosas Musta mere ja Suur-Kaukasuse mäeaheliku vahel.
Abhaasid pole kunagi tahtnud Gruusiasse kuuluda, nende eesmärgiks on alati olnud iseseisvumine. Moslemitena on nad säilitanud oma kombed, kultuuri ja usu ning elavad väga erinevalt grusiinidest, kellest enamus on kristlased.
Viibides 1981. a Abhaasias, sai mulle peatselt selgeks, et abhaase ja grusiine ei lahuta mitte ainult keel, vaid eeskätt usk ja tavad – alates toidust ja riietusest ning lõpetades matusekommetega. Abhaasid olid sõbralikud ja jutukad, paljud neist teadsid hästi ka eestlasi, kelle põlised külad Abhaasias siis veel paiknesid.
2008. a augustis alustas Venemaa sõda Gruusia vastu ning okupeeris Abhaasia ja Põhja-Osseetia alad. Selle tulemusena kuulutas Abhaasia ennast sõltumatuks vabariigiks.
Abhaasias paikneb nüüd Vene väekontingent sealse valitsuse palvel ning Kremli hinnangul pole sellega rahvusvahelise õiguse põhimõtteid rikutud. Gruusia valitsus sooviks, et rahvusvaheline üldsus tunnustaks Abhaasia Venemaa poolt okupeeritud territooriumiks, ent kõigi muude poliitiliste sündmuste varjus pole see enam päevakorras. Siiski võttis USA Senat 2011. a vastu resolutsiooni, mis tunnistab Abhaasia (ja ka Lõuna-Osseetia) Venemaa poolt okupeeritud aladeks.
Abhaasia ilu ja võlu
Abhaasia on viljakas maa. Must meri, subtroopiline kliima, vulisevad mägijõed ja mäetipud annavad Abhaasiale lausa maalilise ilme. Jah, seal kasvavad hästi ka mandariinid jt tsitruselised, viinamarjad, oliivid, mandlid jpm. Abhaasiasse 19. sajandil ümber asunud eestlased märkasid, et ka kartul kasvab seal eriti hästi.
Abhaasia suurimaks looduslikuks vaatamisväärsuseks on Ritsa järv, mille kaldale püstitati omal ajal Stalini suvila, aga ka Novõi Afon oma kloostri, karstikoobaste ja mäe nõlvadele ehitatud ainulaadse restoraniga. Novõi Afoni kloostri mungad olid 19. sajandil väga edumeelsed ja töökad. Nad rajasid oma territooriumile mh selle piirkonna esimese hüdroelektrijaama.
Tagasi filmi juurde
Mängufilmi „Mandariinid” stsenarist ja režissöör on Zaza Urušadze, operaator Rein Kotov, produtsendid Ivo Felt ja Zaza Urušadze. Filmi idee autor on kaasprodutsent Artur Veeber.
Filmi tegevus leiab aset 1992. a Abhaasias, kui seal toimus samuti sõda grusiinidega. Sellel sõjal olid tõsised tagajärjed – süvenesid rahvuste vahelised konfliktid ja majandus käis alla. Tühjenesid ka põlised Abhaasia eesti külad. Tegevustik hargnebki eesti külas, kuhu on elama jäänud vaid Ivo (Lembit Ulfsak) ja tema naaber, mandariini-istanduse omanik Margus (Elmo Nüganen). Ka Margus kavatseb Eestisse sõita, aga alles pärast seda, kui mandariinisaak on kogutud.
Ühel päeval, kui Ivo valmistab mandariinide jaoks kaste, toimub keset küla võimas plahvatus. Kohale rutates leiavad Ivo ja Margus eest surnud sõdureid, kuid seal on ka kaks hinge vaakuvat vastasleeri võitlejat − grusiin Nika ja tšetšeen Ahmed. Ivo võtab mõlemad oma hoole alla.
„Mandariinid” on äratanud suurt rahvusvahelist tähelepanu ja seda on pärjatud mitmete preemiatega. Eriti on esile tõstetud suurepärast näitlejatööd ja filmi on iseloomustatud kui „väga euroopalikku, natukene tumedas ja depressiivses realismis valminud lugu”.
Filmi loojate taotluseks oli kujutada sõda pigem taustana ja asetada pearõhk inimsuhetele. Kurjust ja leppimatust on tänapäeval ülearu palju. Aga ometi ei muuda see ju kedagi paremaks, pigem vastupidi. Urušadze on oma julge ja ainulaadse lähenemisega suutnud ühildada rahvuste negatiivsed omadused positiivsetega.
„Mandariinide” näol on tegemist väga inimliku filmiga, mis kõiki nii või teisiti puudutab ja pakub mõtlemisainet. Nii on ka ühe katuse all elavad vihavaenlased nõus teineteisesse sallivalt suhtuma, sest nad on andnud sellekohase lubaduse Ivole.
„Et „Mandariinid” valiti Kuldgloobuse ja Oscari nominentideks, tähendab see Eesti filmikunstile suurt võitu, mida võib pidada imeks,” öeldakse Postimehe juhtkirjas (15.01.). „Mandariinid” valiti oma kategoorias 83 filmi hulgast viie parima hulka, millega jõuti finaali. Suhteliselt väikese eelarvega on filmis saavutatud uskumatult kõrge kvaliteet.
Ajalehe The New York Times ajakirjanik Larry Rohter on vaadanud ära suure osa kõigist tänavusele Oscarile kandideerinud võõrkeelsest filmist, sh kõik viis lõppvooru pääsenud nominenti. Rohter ütles ETV-le antud intervjuus (15.01.): „Arvati, et neljal filmil oli nominatsioon justkui garanteeritud ja viienda peale hakanuks võistlema siis teie riigi film „Mandariinid” ja Mauritaania film „Timbuktu”.” Ometi said just mõlemad viimatimainitud nominatsiooni ja Rootsi film jäi välja. Rohter tõstis eriti esile Lembit Ulfsaki näitlejatööd, millega ta on ajakirjaniku sõnul kogu maailma mastaabis märgi maha jätnud. Rohter lisas: „See film on ka teemast, mis on inimestele hetkel oluline. See on sõjavastane film, mis räägib islami ja kristliku kultuuri kokkupõrkest ja ühiste väärtuste otsimisest. Ja praeguses maailmas on see väga päevakohane ja sobiv teema.”
Elle Puusaag
