Kontsert algas Heino Elleri Fantaasiaga sooloviiulile. Mari-Liis Uibo esitus oli kaasakiskuvalt emotsionaalne, samas tõi viiuldaja esile ka Elleri delikaatse
helimaalingu nüansirikkuse. See oli lihtsalt suurepärane Elleri-tõlgendus! Mari-Liisile vastas Andres Uibo Igor Garshneki „Kolme seisundiga” sooloorelile.
Andres mängis neist kaks viimast. Legendaarse Ruja helilooja Garshneki teos oli oma põnevate rütmi- ja kõlavärvidega ilusaks üleminekuks Eduard Tubina Pastoraalile viiulile ja orelile. Tubina esitus oli minu jaoks kogu kontserdi üks kõrghetki. Kui meisterlikult oli orel registreeritud ja kui kenasti oskas jõuline Andres Uibo end Mari-Liisile saatjaks taandada. Kõlavahekord oli ülimalt hästi tasakaalus — võib vaid arvata, kui raske oli seda saavutada. Sama võib öelda ka Ester Mägi teose „Kadents ja teema” kohta. Viiuli ja oreli koosmäng oli niivõrd tundlik, igat partituuri nüanssi arvestav, mis pani hinge kinni hoides kuulama, et jumala eest, midagi muusikavälist segama ei satuks. Edasi sai Andres Uibo näidata juba Niguliste oreli suurejoonelist „kõlakoori” — Artur Kapi „Viimne piht” ja Andres Uibo „Apokalüptilise sümfoonia” 4. osa panid Niguliste võlvid värisema. Sellele järgnes Andres Uibo „Bach peeglis” viiulile ja orelile, kus sai taas nautida muusikute ühises mõtlemises sündinud haruldasi kõlakooslusi. Samas oli põnev jälgida, kuidas helilooja Uibo tsiteerib Johann Sebastian Bachi „Fuugakunsti” ja kui põnevalt oli kujundatud teose polüfooniline kude. Sellegi teose esituses säras nooruke viiuldaja Mari-Liis Uibo oma briljantse virtuoossuse ja haruldaselt kauni viiulikõlaga. Kontserdile pani majesteetliku punkti Hristofor Kushnariovi Orelisonaat h-moll. Nüüd oli Andres Uibo kord oma pillikäsitluse meisterlikkusega hiilata.
Kogu kontsert mõjus kahe interpreedi muusikalise dialoogina. Kuna Mari-Liis Uibo esineb Eestis harva, siis oli huvi kontserdi vastu äärmiselt suur.
Noor viiuldaja ületas kõik ootused — tore, et meie noorema põlve viiuldajate rida aina täieneb. Alles see oli, kui Mari-Liisi põlvkonnakaaslane viiuldaja E. Ruubel Järvide Suvefestivali ajal publikut „hullutas”. Mina püüan nüüdsest kontserdikavadest ka Mari-Liisi nime märgata ja tema edaspidisele loomingulisele teekonnale kaasa elada.
Sirje Vihma-Normet
