Mariannil on muudki teha: kergejõustikutrenn, tantsimine, autokool (mis praeguseks juba läbi). Kodus kaks väikest vennakest, üks kolmene, teine neljakuune. Koolis viied ja mõni üksik neli. Saab küll, kui tahad.
Tänavu juulis peetud Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus oli Mariann 400 m jooksus kuues. Eesti kuues – pole ju paha. Kuigi tüdruk ise rahule ei jäänud: „Ma polnud üldse vormis, tahtsin lihtsalt asja läbi teha.”
Treenid kergejõustikuklubis Leksi 44 treener Holger Peeli käe all. Minu teada hakkasid sa kergejõustikuga tegelema suhteliselt hilja?
Läheb viies aasta, esimesed kaks tegin paralleelselt võistlustantsuga. Jah, olin juba 13, kui peale hakkasin. Mu noorem õde, ta on praegu 16, tegeles asjaga juba varem ja kutsus ükskord mind klubi laagrisse Peraarule kaasa. Sealt huvi tuligi.
Võistlustantsuga?
Jah, käisin korraga mõlemas trennis. Praegu käin ainult esinemas, põhiliselt hotellis Euroopa. Võistlustantsu jätsin pooleli kolm aastat tagasi, kui mu tantsupartner õnnetusse sattus – sõitis kelguga vastu puud. Läks nii hullusti, et ta oli tükk aega koomas. Praegu esinen koos õe tantsupartneriga. Õde ise enam ei tantsi, valis kergejõustiku.
Tantsimine ja jooksmine – on see sul kuidagi pärilik?
Isa tegeles ka kunagi peotantsuga, eks sellepärast vist mindki tantsima pandi. Vanemad käivad praegu rahvatantsus. Olen proovinud ka iluvõimlemist, korv- ja võrkpalli, ujumist, laulmist, aga need ei istunud mulle.
Oled sa oma trenni ja tantsimisega mujal maailmas ka ringi sõita saanud?
Kohe, kui kergejõustikusse läksin, olid Tšehhis võistlused. Hiljem käisime Leedus Balti matšil, nüüd sügisel jälle Tšehhis võistlustel. Võistlustantsuga sai väga palju võistlemas käidud, Inglismaal võitsime isegi Blackpooli tantsufestivalil kaks korda. Nii et olime päris tipus korraks! Sõitsime tollal tõesti palju ringi – Itaalias, Poolas.
Ja koolis oled sa tubli. Kuidas sa jõuad kõike – kergejõustikutrennid, tantsimine, hästi õppimine?
Nojah, viied ja paar nelja on tunnistusel. Nüüd on viimane aasta jäänud. Arvan, et inimesed ongi erinevad – kes teeb, see jõuab, kes ei taha teha, laseb lõdvaks. Eks see ole kodust ka kinni, vanemate kasvatusest. Kui aus olla, ega mul kodus väga aega õppida olegi. Käin trennis ära, tulen koju ja teen nii palju, kui jõuan. Ju mul on hea pea, et tunnis räägitu kõik meelde jääb. Autokooliga on ühel pool, sain lõputunnistuse kätte ja nüüd tuleb eksamid ära teha. Ja ma astusin hiljuti Kaitseliitu ka. Koolis oli riigikaitselaager ja asi hakkas huvitama. Kuigi liiga palju teha ei ole ka hea, pingutad üle. Arvan, et tegelikult ongi mul praegu liiga palju asju, millega ma tegelen, peaks vist natuke vabamalt võtma.
Aga sõbrannade jaoks ikka jääb aega?
Jääb ikka! Käime linnas kusagil söömas koos, vahel läheme õhtul klubisse. Ja vahel kõnnime niisama linnas ringi. See on hea, et ei mina ega mu sõbrannad alkoholitarbimist ei poolda. Ja suitsu teha pole ma ka kunagi proovinud, mulle ei meeldi see hais.
Järgmisel aastal saab sul kool läbi. Mida sa edasi plaanid teha?
Tahaks proovida USAsse või mujale välismaale õppima minna. Peabki hakkama oma CV-d laiali saatma, olen ennast asjadega juba ka kurssi viinud. Mõtlesin, et võiks õppida midagi rahandusega seonduvat, business management oleks ka variant. Mingit aimu mul asjast on, koolis olid meil 10. klassis majanduse tunnid, 11. klassis veel inglise ärikeele kursus. Esialgu mul ühtegi sõbrannat või koolikaaslast pole, kellega koos minna, aga ega ma üksi ka karda – kindlasti saan hakkama.
Inglise keelt olen õppinud teisest klassist peale, praegu õpin koolis veel saksa, hispaania ja vene keelt. Vene keelt oskan ma tegelikult juba ammu – mu tantsupartner oli venelane. Ja isa räägib mul vene keelt hästi – tema isa ehk siis minu vanaisa oli valgevenelane.
Kui peaks õnneks minema ja välismaal kooli läbi teha saan, siis kindlasti tulen koju tagasi – kas või korraks. Kus ma ennast päriselt sisse sean, ei oskagi öelda. Kui mingi tõsine suhe välismaal tekiks, siis ilmselt jääksin sinna.
Ille Grün-Ots
