Selle ebatavalise poliitilise testamendi koostasid ja tippisid masinkirja tõenäoliselt Underi abikaasa Artur Adson ning sõber Aleksander Rannit, kuid Under on testamendi omakäeliselt pealkirjastanud ja allkirjastanud, mis tähendab, et see väljendab tema tahet. Testament oli ilmselt kirjanikepaari vastus toonaste nõukogude politrukkide katsetele tirida Under nö üle rindejoone ja tunnistada ta otsekui pahaaimamatult „eksinud lambukeseks“, väites, nagu oleks „eesti rahva reeturid“ Adson jt „tagurlikud pagulased“ sundinud Underit vastu tahtmist kodumaalt põgenema. Testamendi kirjutamise põhjuseks võis olla ka fakt, et Marie Under oli paljukordne Nobeli kirjanduspreemia kandidaat ning tema kandidatuuri toetajad võisid tunda vajadust kinnitada rahvusvahelistele mõjuringkondadele, et Rootsis elav eesti luuletaja Marie Under on poliitiline põgenik, et ta ei ole teinud nõukogude võimuga mingit koostööd ning N. Eestis avaldatakse tema teoseid ilma autori loata.
Ometi ei leidu nimetatud testamendis sõnagi selle kohta, kuhu ja kuidas luuletaja soovis maetud saada. Selle kohta on aga olemas Underi sisuline testament, milleks on ja jääb tema luule:
Kord veel tagasi tahaksin
Leida kodutee,
Kodumullas siis magaksin
Välja kõik silmavee.
Need read on luuletusest „Põgenik“, mis ilmus 1954. aastal Underi viimses luulekogus „Sädemed tuhas“. Marie Underi igatsusest kodumaale naasta kõnelevad veel paljud teisedki hilisluuletused: „Võõrsil“, „Kusagil“, „Viimane valgus“, „Nägemus“ jt.
Nii Marie Under kui ka Artur Adson olid avaldanud lähedastele soovi saada maetud tammepuust kirstus. Põhjenduseks oli, et tammepuu on püsiv ning säilib kauem, mis võimaldab kergemini ümber matta vabanenud kodumaale, kui see tund kord saabub. Selle soovi kohta on mitmeid suulisi (lindistatud, filmitud) kui ka kirjalikke tunnistusi (Helmi Rajamaa, Karin Saarsen, Leida Kuusma, Liidia Tuulse, Alur Reinans jt).
Marie Underi eelviimasel eluaastal jäädvustas Margot Lehiste helilindile 96-aastase poetessi vestluse rootsisoome piiskopi Sven Danelliga, kus ta avaldas heameelt, et näeb varsti oma armast abikaasat Adsonit, kes suri 5. jaanuaril 1977, kolm ja pool aastat varem kui Under. Samuti jutustas ta piiskopile pihtides oma hiljutisest intensiivsest nägemusest ja tungivast soovist taasühineda kadunud emaga. Luuletaja ema Leena Under suri 23. novembril 1934 ja on maetud koos isa Priidu Underiga Rahumäe surnuaeda. Nüüd saavad kõik need soovid täidetud.
Marie Underi ja Artur Adsoni mälestusfond Rootsis, kes eesotsas Paul Laane, Ivar Paljaku ja paljude teiste Stockholmi eestlastega kandis 36 aastat head hoolt Underi ja ta perekonna hauaplatsi eest Stockholmi Metsakalmistul, pöördus 2015. a. jaanuaris Kultuuriministeeriumi poole palvega korraldada Underi perekonna ümbermatmine vastavalt nende endi ja sugulaste soovile. Diplomaatiline koostöö Rootsi ja Eesti vahel võttis oma aja, kuid kulges tulemuslikult nõnda, et 4. mail 2016 toodi Underi ja ta lähedaste tuvastatud põrmud Stockholmi Metsakalmistult Tallinna. Raskeima uurimis- ja tuvastustöö tegi ära vastava eriala tunnustatud ekspert Eestis Arnold Unt, sündmust jäädvustas kirjandusteadlane Janika Kronberg.
Nüüd on vaba Eesti riigi, st Eesti Kultuuriministeeriumi ja Kirjanike Liidu käes kord kanda hoolt selle eest, et Marie Underi ja ta perekonna viimne puhkekoht oleks ja püsiks meie 21. sajandi mõjurikkaima luuletaja vääriline. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses tuleks värskendada ja ümber kujundada Underi ja Adsoni kodumaja-muuseum Nõmmel Väikese Illimari tänavas, sest praegu esindab sealne väljapanek Underit ja Adsonit liiga napilt. Sellele juhtis tähelepanu viimases Sirbis ka Vallo Kepp. Samuti võiks Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus pöörata tähelepanu ka Marie Underi nimele nende asutuse nimes: Tuglase kogutud teoste kõrval ootavad kirjastamist ja kommenteerimist nii Underi tekstoloogilised väljaanded kui ka rohked avaldamata publikatsioonid, Underi artiklid ja sisukad, väga rikkad kirjavahetused. 15 aastat tagasi teadusfondi rahastamise lõppemise tõttu pooleli jäänud tekstoloogiline töö Underi loominguga peaks samuti kindlasti jätkuma. Kirjandusklassikud väärivad rohkem riiklikku tähelepanu ja toetust mitte ainult surnuaedades, vaid eelkõige elavate ja tulevaste põlvkondade jaoks.
1945. aastal kirjutatud luuletuse „Nägemus“ lõpustroofides nägi ja tänas Marie Under:
Ma olen kodus. Enam miskist muust
Ei mõtle unne vajuv harras meel.
Ma uinun nagu varjat jõulupuust,
Mis särab unelmaisse veel ja veel.
Ah, tüki maad jalg surma kõrval käis.
Nüüd olen kodus. Kamber suurest kuust
Lööb hiilgama kui oleks ingleid täis,
Kes vastu võtmas tänu otse minu suust.
Sirje Kiin