Olgu kuda on, aga selle toiduvärgi oidmisega oli meie pikkadel ja külmadel talvedel ikke tegu. Kardulas pidi pimedas seisma, eks põrmandualune keller old selle jaoks kõige parem paik. Aga ega sinna küllalt ei mahtund, aianukas pidi ikke korralik kardulakuhi kah olema, õlgedega ära vooderdatud ja puha. Sealt siis teda väheaaval kougiti ja tassiti tare alla, kui seal nappima akkas. Sahvris oli tünn soolatud sealihaga, teine apendatud kurkidega, soolaseeni kah. Ja neid moosisi ja sahvtisi, mis igasugu marjadest oli kokku mätserdatud. Nendega sai talve ajal elu sees oitud, sest eesti mees ega naine pole teps mitte mesikäpp, kes keerab ennast varatalvel aounniku alla külili ja akkab alles märtsi keskpaigas silmi õeruma.
Selle jutu mõte on, et kõike, mis oidmist väärib, peab inime oidma. Ja ta peab täpselt teadma, misuke oidmise viis miski asjale sobib. Nigu valeste teed, on asi untsus. Eesti talumees vai perenaine teadis neid asju väga täpselt ja sellepärast meie riik õitses kah, kui veel talurahvast jätkus ja linnavurled ei pääsend pumba juurde. Eesti riik ja selle vabadus olid oidmise väärilised. Jõuga võeti meilt mõlemad pikaks ajaks käest ära, aga tagasi saime. Ainukene viga on, et selles uues vabariigis kipub talupoja tarkust nappima. Teda ju on, aga seda ei taheta kuulata, untsakad on end etteotsa upitand ja neil on kõrvaklapid peas.
Aga minul on nisuke tunne, et need asjad akkavad muutuma. Kui Marina välisministriks saab, siis on meie välispoliidika korralikult marineeritud. Siiamaani oli see küll nisuke, et soola sisse, enne kui liiga apuks läheb. Kumpki ei kõlba, marinaadi on vaja. Ja mulle paistab, et selle me saame kah.
Kargu Karla
