Hiiekalender eelistab juunikuu nimetuse asemel rahvapärast PÄRNAKUUD, lisades teiste nimedena veel perna-, heina-, jaani-, kesa-, kirbu-, piima-, piimä-, suve-, kiuru-, sortsi-, õie- ja õilmekuu. Milline nimede-kirevus!
Pärnakuu oli muiste oluline pärnaniine varumise aeg ning kuu lõpus puhkevad lõuna pool pärnaõied. (Niin on taime koore alumine, mähi peal asuv juhtkimbu osa). Heinakuul algab heina(tegemise)aeg, on jaani(päeva)kuu, kesa on ,,harilikult taliteravilja (sademetevaestes piirkondades ka suvinisu) kasvatamiseks ettevalmistatav külvikorraväli“, mida küntakse suvel.
,,Soomlased nimetavad pärnakuud ametlikult kesäkuu, (kesä on soome keeles suvi), mille varasem tähendus on sööti jäänud põllumaa. Kesakuul künti kesa nii Soomes kui Maavallas (Eestis). Varem on Soomes kasutatud suvikuu nime.“ Kirbud on suvel liikvel küll ja piimakuul on lehmade piimaand kõige suurem. Suvekuu toob suve. Kiur on (põld)lõokese (Eurasian skylark) rahvapärane nimetus, kuid NB! – kiur (metskiur, sookiur) on omaette liik (inglise pipit). Sortsikuu nimi on ilmselt seotud nõidumisega (sortsima, tsortsma; sorts kui pahatahtlik nõid), aga rohkem ma hetkel kahjuks selle kohta näiteid ja põhjendust ei leidnud. Õie- ja õilmekuul on õiterohkus (õile, õilme). Vana-Võromaa sauna-aasta kalendri piimäkuuks väljatoodud kõnekäänud on ,,Suvõl umma selge silmä, helle kõrva.“
TÄHTPÄEVAD
Juuni algab 01.06 lastekaitsepäevaga (International Children's Day), võro keeles latsikaitsõpäiv ning see on ka võrokõisi lipu pühitsemise päiv – pühitseti pidulikult 2013. aastal. 3.06 oli Eesti geoloogiateenistuse loomise 85. aastapäev. Seto rahvarõiva kalendris on setode pühadena äramärgitud 3.06 hingemälestüs ja 4.06 suvistepühä. Üleriigiliselt oli 4.06 Eesti lipu päev. Tänavu möödus 139 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest. 4.06 oli ka kolmainupüha ehk esimene pühapäev pärast nelipüha, mis pühendatud pühale Kolmainsusele. Oli ka täiskuu. 5.06 on maailma keskkonnapäev.
Setode kalendris on 10.06 äramärgit' kui Satserinna sõirapäiv. Sõirapäev tutvustab Saatse piirkonna kui ,,kohupiimanulga“ traditsioone ning tutvustab Setomaa tunnustoitu – sõira. Sõirapäeval õpetatakse sõira valmistama ning külastajate osalusel valitakse välja sõirameistrid.
14.06 on 1941. aastal toime pandud küüditamise leinapäev (leinäpäiv). 15.05 on viidipäev, mis meile toodud kirikukalendri tähtpäevana keskajal koos ristiusustamisega. Kirikukalendris märter Vituse (4. sajandi algul) mälestuspäev. Kroonik Balthasar Russowi andmetel keskajal Eestis paiguti hästi tuntud tähtpäev, mis 19. sajandiks muutunud vähetähtsaks. ,,Viidipäeval on viimane aeg kapsaid istutada (hiljem istutatud kapsad ei kasvata päid), hakkas vähenema lehmade piimaand. Viidipäeval ei kasteta taimi, et nad ära ei kuivaks. See oli maarahvale kiire töötegemise aeg. Varasem viidipäeva kombestik on kalendritriivi tõttu kandunud jaanipäevale.“ (Vikipeedia)
21.06 algab suvi kell 17.58 Eestis (suvi nakkas pääle kell 17.57 Võromaal!). On pööripäev ja ,,suurte päevade algus“. Hiiekalender kirjeldab: ,,21.06 suvisel pööripäeval jääb päike pessa ja algavad suured päevad ehk leedoaeg. Päevakaar on nüüd kõige kõrgem ja kõige elava vägi suurim. On parim aeg teha saunavihtu ja korjata ravimtaimi. Päevapesas on õige aeg seada valmis pühadelõke ja veenduda, et seal pole linnupoegi ja väikseid loomi.“
Suvisel pööripäeval 21.06. tõuseb Tallinnas päike kell 4.03 ja loojub 22.42 ehk päev on 18 tundi, 39 minutit ja 27 sekundit pikk.
23.06 on võidupüha ja jaanilaupäev (leedolaupäev) ehk jaaniõhtu ja -öö. Võidupüha on Eesti riigipüha, mida peetakse 23. juunil alates aastast 1934. Sellega tähistatakse Eesti võitu Võnnu lahingus Landesveeri üle 23. juunil 1919 ja see on ka ,,eestlaste kõigi aegade võitude ja võitluste mälestuspäev, meenutamaks Lembitu päevil alanud lakkamatut võitlust eesti rahva olemasolu ja poliitilise vabaduse eest.“ (Eesti Vabariigi valitsuse otsusest 1934). Võidupüha on eraisikutele kohustuslik lipuheiskamise päev. Võidupüha tähistamine on tseremoniaalselt seotud jaanipäeva tähistamisega 24. juunil.
Hiiekalender kirjutab, et ,,23.06 leedolaupäeval tehakse pühadetoiduks kõikvõimalikke PIIMAroogi. Koristatakse kodu, tuppa tuuakse kased ja käiakse saunas. Tähtsamaid asju sel päeval on tuld teha, tulele minna ja seal olla. Tulele minnakse jalgsi ja igaüks viigu sinna kas või raokese. Pühasse tulle sobib vaid puit ja muu puhas taimne ollus. Leedo- (ehk paljudele jaanituli) ravib ja õnnistab. Piimatoidud, laulmine, mängimine, tantsimine ja hõiskamine tule ääres on põline tava. Öösel kogutakse kastet, mis tervendab, annab elujõudu ja õnnistab majapidamist. Käiakse allikal nägu pesemas, sest sel ööl on kõigil allikail tervendav ja noorendav vägi.
See on viimaseid suuri kogukondlikke hiiepühi, mis on jõudnud järjepidevalt kaasaega. Kümnetes hiites tehti jaani- ehk leedotuld 20. sajandi keskpaigani ja mõnes hiies tehakse siiani.
24.06 leedopäeval käiakse omaste haudadel ja külastatakse sugulasi. Peagi pöörab päike pesast välja ja päevad hakkavad lühemaks jääma,“ lõpetab pärnakuu tähistamiste kirjeldusi hiiekalender. Teistes kalendrites on 24.06 märgitud kui JAANIPÄEV (võrokestel jaanipäiv). Soomes on see päev Juhannuspäiva ja rootslastel Midsommardagen.
Surnuaiapühi ehk jumalateenistusi kalmistutel peetakse kombekohaselt jaanipäeval või kohe sellejärgselt. Nii on see toimunud ka aastakümneid ülemaailmselt surnuaedades, kuhu on maetud suuremal hulgal kaasmaalasi ja on lähedal toimiv kogudus. Tänavusi surnuaiapühade toimumisaegu Eestis võib näha siit.
Pärnakuu lõppeb seitsmemagajapäevaga 27.06 ja peetripäeva ehk peeterpaulipäevaga (piitrepäiv) 29.06. ,,Seitsmemagajapäev on saanud oma nime ülimalt tuntud kristlikult legendilt, mis pärineb Süüriast. Eesti rahvakalendris sel tähtpäeval viimastel sajanditel tähtsust pole olnud – on teada üksnes analoogial põhinev ilmaenne, et kui sel päeval sajab, siis sajab seitse päeva (nädalat) järjest. Huvitav nimi on hoidnud selle päeva tänini tähtpäevade loetelus.“ (www.folklore.ee)
Suvine peetripäev ehk peeterpaulipäev on apostlite Peetruse ja Pauluse märtrisurma mälestuspäev. ,,Nii Peetrus kui Paulus on keskaegse Tartu kaitsepühakud, kelle võti ja mõõk kaunistavad Tartu linnavappi. Suvise peetripäeva muistne suvealgust märkiv tähendus on kandunud jaanipäevale,“ kirjutab Facebooki lehekülg ,,Rahvakalender“.
Lõpu P.S. fotole lisaks – Rahvarõiva kalendri koostaja on Kersti Loite ning pildistas MTÜ Rahvarõivas fotograaf Sandra Urvak. Veebileht https://rahvaroivad.ee on Eesti rahvarõiva kodu, kus on koostöös muuseumide, käsitöömeistrite ja pärandtehnoloogidega kogutud kokku ajalooline teave Eesti rahvarõivastest, samuti tegutsevatest rahvarõivameistritest, eeskujudest, õppimisvõimalustest ja allikmaterjalidest.
