Peab ütlema, et Reinvere värsked teosed mõjusid mulle lausa vapustavalt. Olen varem Reinvere orkestriteost „ … ja väsimus õnnest nad tantsima viis“ kuulnud Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkestri esituses 2018. aasta Pärnu festivalil. Reinvere teos oli tollase festivali üks tipphetki. Juba ainuüksi fakt, et Paavo Järvi teose oma fantastilise orkestri kavasse võttis, on kõnekas. Seekordseks Reinvere muusikaliseks partneriks oli dirigent Mihhail Gerts.
Jüri Reinvere on muusikaliselt mõtlev filosoof. Tema teoste filosoofiline sügavus on see, mis tõstab ta loomingu vaimsetesse kõrgustesse. Seekord mõtiskles ta muusikaliste vahendite abil haruldase kosmilise nähtuse üle, mida astronoomid nimetavad „kosmilisteks tühimikeks“. Tegemist on tähistaeva piirkondadega, kus tähtede tihedus jääb alla universumi keskmisele tähtede tihedusele. Reinvere, nagu astronoomidki, esitab endale küsimuse: miks on universumis sellised tühimikud? Vastust sellele veel pole. Juba ainuüksi küsimuse esitamine paneb kuulaja fantaasia tööle, muudab ta heliloojale kaasaloojaks. Võib vaid ette kujutada, kui palju erinevaid mõtteid kuulajate peadest läbi vilksatas.
Tähtede surma üle me tavaliselt ei mõtle, nad tunduvad meile igavesed, sest meie elu on nendega võrreldes nii lühike. Aga ka tähed surevad kunagi. Reinvere teose pealkiri „Tähtede surmast“ mõjub metafoorina, sest võime mõelda samas ka maapealsete tähtede (staaride) peale. Maapealse eksistensi nägemine läbi kosmilise mõõtme (ja vastupidi), on Reinvere puhul fenomenaalne.
Dirigent Mihhail Gerts tsiteeris kontserdi eel toimunud vestluse alguses Heinrich Heine võluvat mõtet, et tähed on targad, sest ei anna end inimestele kätte nagu lilled aasal või pärlid ookeanisügavuses. Reinvere partituuri läbi ja lõhki tundev Gerts lisas, et tema meelest on teoses tunda, et Reinvere on ka organist – tema nägi (kuulis) partituuris oreli pedaali-laadseid „blokke“, millega Reinvere ka kohe nõustus.
Teine esiettekandele tulnud teos „Ilmatu valguse süli“ sobis teiseks looks niivõrd hästi, et Reinvere võikski lasta neid kahte teost koos esitada. Peenemünde elektrijaama turbiinisaalis kõlab „Ilmatu valguse süli“ mõne kuu pärast juba saksa orkestri esituses. Sinna tahaks küll kohale minna, huvitav oleks kogeda, kuidas kõlab kunagises massihävitusrelvade tehases Reinvere teos. Koht mängib seal esitusele kindlasti hoopis jõulisemalt kaasa kui Estonia kontserdisaalis.
Oleksin tahtnud heliloojalt küsida, kuidas edeneb ta neljanda ooperi „Vari“ kirjutamine, aga ta oli õnnitlejatest sissepiiratud ja nii jätsin küsimuse esitamata. Reinvere kolm varasemat ooperit on Euroopa muusikaringkondades saanud suurepärase vastuvõtu. Tema ooperit Beethoveni arvatavast tütrest „Minon“ pidasid mõned saksa kriitikud lausa Beethoveni juubeliaasta kulminatsiooniks. Reinvere leidis Tartu arhiividest üles Beethoveni kirjad helilooja surematule armsale, kes elas pärast abiellumist baltisakslasega Eestis. Sealt läks heliloojal fantaasia tööle, kirjutas endale ise libreto ja ooperi esietendus toimus Saksamaal suure menuga. Üllatada sakslasi Beethoveniga, kellest sakslased teavad vist küll igat hingetõmmet —see on juba midagi!
Sirje Vihma-Normet
