Kui paljudel meist on see õnnestunud? Eestimaa poeg kunstnik Voldemar Päts, kes suri Kanadas ja on maetud Montreali lähistel asuvale eestlaste kalmistule, jõudis koju tänu oma lapselastele, kuigi mõninga hilinemisega. Seda kojujõudmist tähistab käesolev monumentaalne teos.
Põllumees ja ehitusmeister Jakob Päts kasvatas koos abikaasa Olgaga üles kuus last. Ainsana pääses neist 1944. aasta sügisel vabasse maailma Voldemar. On enam kui tõenäoline, et põgenemise ebaõnnestumise korral oleks ta jaganud oma presidendist venna saatust.
Raamat sisaldab kõigepealt Voldemar Pätsi enda mälestusi lapsepõlvest, noorusajast, 1905. a. revolutsiooni sündmustest, poliitilise tegevuse pärast maapaos viibimisest mitmel pool Euroopas, tegutsemisest Eestis gümnaasiumiõpetajana ning lõpuks Eesti Vabariigi sünniloost. Lugedes ta rahvuspoliitilise iseloomuga kõnesid paguluses ja kirjavahetust paljude avaliku elu tegelastega, mh kunagise Eesti Omavalitsuse juhi dr Hjalmar Mäega, elustavad tollased sisepoliitilised heitlused, milles on teatav annus lapsikut liivakastimängu, kuid ka hulk tüsedat ülesehitavat tööd.
Tütrepoeg Tõnu Jürvetsoni mälestustes vanavanematest raamatu lõpuosas leidub hellust, huumorit ning asjalikku olukirjeldust, ennekõike peegeldub selles aga tugev pieteeditunne.
Mitmesuguste ajaloolise väärtusega fotode, dokumentide ja Voldemar Pätsi maalide reproduktsioonid lisavad teosele arhailist hõngu. Tere tulemast koju, lugupeetud professor! Aupaklik kummardus järeltulijaile, kodutee sillutajaile!
Eerik Purje
