Esimest ja mõnevõrra tõsisemat osa kandis keelpilliorkester solistidega. Vivaldi la-minoor kontserdis kahele viiulile soleerisid Viljar Puu Weimann ja Markus Medri. Avessoni Sinfonietta for Strings oli orkestripalana modernseim ja meeleolult majesteetlikem. Piazzolla Libertango, milles lisandusid keelpillidele klaver (Tähti Leesment), akordion (Charles Kipper) ja trumm (Rylan Kinnon), kujunes argentiinalikuks jäämurdjaks õhustiku mõttes. Vahepeal võisime nautida Morricone õhkõrnalt meloodilist pala Gabriel's Oboe Oliivia Weimanni meisterlikus esituses.
Teine osa algas Liam Kinnoni omaloomingulise lauluga kitarri saatel Explorers of the Don Valley. Tema trubaduurilikku esinemist segas natuke mikrofoni ebasobiv asetus, mis raskendas tekstist aru saamist. Omaloomingut jätkasid õekesed Kaili ja Emily Kinnon Rylan Kinnoniga klaveril lauluga Don't Say. Lummavalt mõjus Kaili Kinnoni kandev ja kaunitämbriline alt Veljo Tormise palas „Kurvameelsed laulud.” Ilmselt eesti keelt mittevaldav lauljatar tuli võrumurdeliste tekstide ja eesti rahvaviiside tunnetusega suurepäraselt toime. Lõpupalaks oli varutud üllatus: Kaljo Raidi serenaad väikesele orkestrile, esiettekanne. Kadunud helilooja pidanuks seda ennatut neljaosalist pala kuulma. Siin lisandusid keelpillidele puhkpillid, selles oli nooruslikku mürtsu ja särtsu. Kas ikka tõesti Kaljo Raid? Küllap vist, oli isegi kasupoeg Viljarit salaja mõjustanud: lisapalaks kõlas ilmselt tema arranžeeritud üleannetus: hoogne Tuljak (ata-ata, Viljar, paha poiss!).
Oli hämmastav kogeda, kui palju võib saavutada lühiajalise koostööga ja n-ö põlve otsas kokku klopsitud ansambliga. Dirigendi pesapaik on ju Alabama, mis tähendab, et kohapealne ettevalmistus pidi olema minimaalne.
Säravalt meeleoluka õhtupooliku juhatas sisse usulise tervitusega ja lõpetas Meie Isa palve ning õnnistussõnadega Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas. Head külalised, olge õnnistatud ka publiku poolt ja tänatud nauditava külakosti eest.
Eerik Purje
Fotod: Paul Kiilaspea (2016)
