On aga jälle aeg Võidupüha pühitseda ja asunikul kork maha kruvida, mis mekki sa sest võidust kuiva suuga ikke tunned. Aga kellega sa pühitsed? Omaealised puha kadund. Kes pole veel läind, see pakib kohvreid ja kratsib kukalt, et ei tea, mida sinna pimeda piiri taha kaasa võtta. Võtad vale asja, tolliamet konhviskeerib ära ja kellele sa kaebad.
Mina ise ei lähe küll kuskile. Kutset pole tuld ja vabatahtlikult ei lähe. Viimasesse sõtta läksin ja olen selle eest enam kui seitsekümmend aastat urjutada saand, aitab mulle. Ja et mind on siia ripakile jäetud, ega ma sellest miskit äbi ei tunne. Pole minu süi, et neil seal peakortelis raamatupidamine segi on. Ühel päeval tuleb revident sisse ja siis praavitatasse see viga kähku ära. Siis on nii kiire minek, et pole aega karkusigi kaasa võtta.
Aga nii kaua kui ma veel siin maakamaral ringi ukerdan ja oma Kata keedetud putru söön, on Võidupüha minule püha. See oli püha võit, mis seal Võnnu all saavutati, kui landesveer lombakaks löödi. Minul on sellega ühenduses veel veike isiklik side kah. Vata siis oli kindel, et see meie oma riik jääb ikke püsima. Jäi püsima, mõisamaad jaotati eesti rahva vahel ilusti ära ja siis tekkis Eestimaale uus seisus, asuniku seisus. Neid maatükkisi andis valitsus nendele meestele, kes seda püha sõda pidasid, mis püha võiduga lõppes ja kirikukellad üle maa elisema pani. Minu vanamees oli üks nendest ja kui tema kustus, sai minust sellesama asunikutalu peremees ja perekonnaisa. Ega minu Kata ei oleks popsipoisile läind, tal oli kah oma uhkus sehes.
Need asunikud olid tublid mehed, ega nemad suure talu peremeeste ees silmi maha löönd ega küiru selga ei tõmmand. Nemad olid oma sõda pidand ja võidu saavutand, nüid näitasid, et oskavad oma talu kah pidada. Viina võtsid nad mõõdukalt ja sellepärast akkas rahvas veikest viinapudelit asunikuks kutsuma, suur oli riigivanem.
Nojah, aga nüid pole enam Eestimaal asunikutalusi ega asuniku seisust. Koloosid äävitati ära nigu mõisadki, aga koloosnikud läksid linna, maal pole miskit peale akata. Naljakas – see Võnnu, kus see kuulus lahing löödi, oli oopis Lätimaal. Ja kui nüid mõni Eestimaa mees tahab selle mälestuseks asunikku lahti lüia, siis ta läheb ja ostab selle kah Lätimaalt, Eestis on liiga kallis.
