Meelelahutus: Karla kalendrisaba – Ega midagi äda ei ole

Kui ma poisike olin, siis juhtus ühel meie küla mehel nisuke äpardus, et ta panti alevi vahel purjus peaga lärmamise pärast soolaputkasse. Kui oli end välja magand ja trahvi ära makst, siis lasti jälle välja. Rääkis sõpradele, et ,,ega sääl midagi äda es ole, aga igav oli“.

Minuga on kah sedaviisi. Olen puhta kaine peaga omaenda üksinduse vangis. Sõbrad on ära surd, vaenlased kah, ainult ükskõiksed on järele jäänd ja mida sa nendega peale akkad? Midagi äda ei ole, aga vat selles see äda ongi. Oleks äda, siis ädaldaks, aga et ei ole, siis oletad. No mida sa ing oletad?
Ma oletan, et need noored ja ükskõiksed ikke peris ükskõiksed ei olegi, sest nad vahivad mind kudagi kaastundliku pilguga. No mina neid kah, nii et mõnes mõttes oleme peris ühesugused. Aga ainult sinnamaani. Rohkem neil minuga tegu ei ole, nemad muutkui kasseerivad maailmalt miskit võlga sisse. Nad ei tea, et maailm ei anna, sest tema oli kohal enne neid ja pole neilt laenand. Nemad teavad kõike, kuigi millestki aru ei saa. Mina ei tea midagi, aga aru saan küll kõigest.