Telli Menüü

Meelelahutus: Karla kalendrisaba – Ema arm


Emadepäev on jälle tulemas. Ilus päev ja ilus mõte, ameeriklaste leiutatud ja ellu kutsutud. Ameerika on noor maa ehk uus ilm, nigu nad ise ütlevad, neile on uusi mõtteid vaja. Neile on see kah uus, mis meie vanal mandril oli põline ja püha.


Ega mul midagi selle amide loodud püha vasta ei ole. Ma juba ütlesin, et kena komme ja tasub au sehes pidada. Aga seda ma pole veel üteld ja nüid ütlen, et mina kasvasin ülesse nisukesel ajal ja nisukesel maal, kus ema austamine oli nii loomulik ja igapäevane asi, et seda pold tarvis ültse tähtraamatusse panna. Tähtraamatuks kutsuti sel ajal sedasama kalendert, mille sabasse mina ikke veel ajuti oma tudiseva käega ädiseid pookstaavisi poetan.


Jah, just austama oli meid õpetatud. Armastusest nigu ei sobindki kõnelda. Aga et ema meid armastas, seda teatsime vai aimasime ikke küll. Ema käsi oli kudagi isemoodu soe, alati õrn ja ell. Siis, kui ta su pead suges vai silitas, ja siis kah, kui vitsa andis. Ilma selleta alati läbi ei saand, ja ema teadis täpselt, kuna millekski õige aeg oli, ta ei pidand enne seaduseraamatuid uurima.

Kargu Karla

Kui ema leidis, et on vaja armu sisse natuke irmu segada, et laps ukka ei läheks, siis ei pantud teda äbiposti ega sunnitud ministriametit maha panema ega kedagi. See ei old perevägivald. Meie ajal oli iga pere omaette riik, kus pold väge ega valda, aga ema oli peaminister. Mitte valitud, vaid määramata ajaks määratud. Isa oli president, esindas oma riiki väljaspool, aga kodust valitsust juhtis ema. Seda ametit pidas ta elulõpuni. Kui laps suuremaks sai, siis eksimise puhul enam vitsa ei antud. Vali sõna oli valusam kui vits, aga armi ei jäänud kummastki ei ihule ega inge. Sel ajal osati veel armi ja armu vahel vahet teha. Kramatikat pold veel leiutatudki, aga sõna osati õigeste käänata.

Vata nisukesed mõtted käivad selle püha puhul minu koitand kolus ringi. Mina oma emale kunagi kevadisi lilli viia ei mõist. Oopis tema võttis minu käekõrvale ja viis esimesi sinilillekesi kaema, kui need oma säravad silmad viimaste lumelaikude vahelt välja pistsid.

Aga teie, noored inimesed, ärge tehke minu vanaäti eietustest väljagi, elage omas ajas oma moodu ja uute kommete perra. Viige ikke emale sel tähtsal päeval lilli. Ainult kui te seda teete, siis pidage meeles, et ta on neid lilli väärt. Ea mõte on rohkem väärt kui ea komme. Ja kui teil enam ema ei ole, siis viige talle mõttes ikke lilli. Mina lähen ja teen kah oma kadund mammaga tiiru sinilillede vahel ära. Ükskord aastas tahaks veel laps olla, see teeb ingele ead.

 

Kargu Karla

Loe edasi