Telli Menüü

Meelelahutus: Karla kalendrisaba – Ema keele päev


Ei mina tea, milleks Eestimaal see päev keset märtsi plärtsti paika panti. Mina olen sealt varsti juba kolmveerand sajandit eemal old, aga pole päevagi emakeeleta läbi saand. Ju neile seda päeva vaja on. Ja nüid paistab, et mõne sõbraga siin Torontu linnas on sama lugu.

Noor semu Vabarna Volli kaebas alles mineva nädalises seitungis, et temal ea nõu kaduma läind. Ead ei ole ja paha ei taha. Mõtlesin, et las kannatab. Et lausuks talle õige nii, nigu üks võrukeelne võrukael mulle kostis: mes mul sust vai sul must; mul sust kunagi, sul must alati. Aga eks poisil on telehvon ja minul juhtumisi kah – otsustas kiusata vanataati ja tõmmata talle traati.

Noh, Volli elistas ja kaebas, et temal käib nõu üle jõu. Mina küsisin vasta, et mis mul sellega tegemist. Tema, va silmakirjalik firmakirjanik, kostis, et seesama tema ema, kelle keelt tal kästasse austada, olla alati soovitand, et äda puhul küsigu ikke kelleltki, kes sinust kauem on ilmas eland. No et tema siis nüid pöördubki minu kui vanema elaja poole.

Assa reo, kuda oskas susata. Otsustasin kohe, et jätan kõik endale, nõud ja anumad. Annan talle ainult unniku tolliseid laudu, las Volli ehitab lollikindla molli ja sõuab nii kaugele kui jõuab. Palusin viisakalt mõtlemisaega ja panin toru ära. Enne veel nimetasin tiplumaatiliselt, et saan tema meelekibedusest aru, aga sellest saab keelelibedusega jagu.
Kargu Karla

Nüid ma siis istun oma anumate juures ja pean nõu. Tuleb meelde, kuda naabri perenaine Anu, peas tanu, anus tanumal januseid kanu anuma manu. Ja enda soldatipõli, kus alati oli nina vesine ja ninaesine kesine. Oleks supilaga kõrvale aganaleibagi küllalt saand. Ühekorra kahe lahingu vahel juhtuski sihuke lugu, et kere oli hele ja supp valmis, aga pagana lagajagaja magas kulbi taga. Tuli vaenlase mürsk ja siis panime kõik plagama.

Elistasin Vollile tagasi ja küsisin, mis talle kõige rohkem muret valmistab. Tuli välja, et tal poeg peab naisevõtu plaanisi. Mõrsjakandidaat pidada kangesti rosinate peale maias olema. Vollikene pabinas, et poeg tahab rosinanosijat kosida. Ma lohutasin, et see polegi suur viga. Uurigu parem, kas poiss oskab piigat võrgutada ja talle magusaid juttusi kõrva puhuda. Kui tast osavat tosinasosinaposijat pole, siis tast rosinanosijakosijat ei saagi.

Eesti soost naabri pisike poeg, terane poisinähvits, seisis mu ligidal, kõrvad kenaste kikkis. Kui Volliga jutu lõpetasin, küsisin poisilt, kas tema oma emaga kah sihukest ilusat keelt kõneleb. Poiss väristas õlgu ja ütles: ,,Õu nõu, jooksen õue ja spiikin inglist.“

Kargu Karla

Loe edasi