Tegelikult on perismure oopis mujal. Seesama taame, kes mind Kata kaudu koolitas, oli mu kallilt kaasalt küsind, kas tema mees on kirjanik vai ajakirjanik. No Katal oli tolku vasta küsida, mis seal vahet on. Ja siis see noor ja nipsakas neiu oli poetand oma aritud uulte vahelt nisukese tehvinitsijooni: ajakirjandus on see, mis lugeda ei kõlba; kirjandus on see, mida keski ei loe. No ole sa lahke, misukest tarkust nüütsel ajal ülikoolis kompluuteri abil õpetatasse.
Mina arvan, et olen ikke olnd nii üks kui teine, aga nüid pole enam kumpki. Olen ülendust saand, vat mis. Mina olen tähele pand, et mida pikem ja keerulisem nimetus, seda tähtsam amet. Iga ülendusega läheb tiitel pikemaks. Kõigepealt olin lihtsalt kirjanik. Kui seitung mulle oma isikliku kalendrisaba lubas, siis sai minust ajakirjanik. Ja nüid siis olen polevajakirjanik. Keski on mulle salaja veel ülendust and.
Aga üks asi ei anna mulle ikke rahu. Kuda see noor inime teab, et ajaleht lugeda ei kõlba, kui ta seda lugend ei ole? Ja kui ta ise kirjandust ei loe, miks ta siis kohe arvab, et keski teine kah ei loe? Mulle paistab, et ta ise on oopis isevärki kirjanik. Silmakirjanik, noh.
Ühe asja tegi mu õnnis isa mulle küll juba noorest peast selgeks. Oiatas üht sorti kirjanduse eest. See on allkirjandus. Niipea kui vekslile allkirja antsid, pold su idiotentsuses enam mingit kahtlust. Kui veksel protesti läks, kaotasid oma talu kogu tavaariga. Ei jäetud sulle keppi ega kottigi, et saaksid kerjama minna.
