Aga teiselt poolt jälle on mõlemad auväärt rahvad ja mõlemal on nii vana kulduur, et seda peidetasse tugeva müüri taha. Ainult ei iinlase müir on kuiv ja kõrge, iidlase oma märg ja madal. Iinlase müüri peal saab kõndida, iidlase oma vajab lootsikut ja tormise ilmaga pole sellestki abi, tuul pöörab paadi kummuli ja vajud põhja nigu vene kirves.
Kui iinlasel kõht tühjaks läheb, saadab pisikese kuli rinnuni vette riisi korjama. Kui iidlase soolikad marjast mängivad, saadab suure suli paadiga merele silku püidma, ise jääb kaldale ja kougib mulla sehest tuhlist kõrvale. Iinlane sööb oma toitu puust pulkadega, iidlane on mootsam ja kasutab Aadama kahvlit.
Iinlastel ja iidlastel on mõlemal kuulsad vilusohvid. Iinlaste Konhvuutsijus elas enne Kristust, iidlaste Konnavuntsi Juss ulka aega pärast Kristust, ehk elab praegagi veel. Mõlemad olid kanged tõe eest võitlejad. Konhvuutsijus kinnitas, et tõe alus on eetika. Konnavuntsi Juss arutas sõbra Eediga, et tõde on vajalik, aga seda tuleb kasutada mõedukalt. Iga jutus sehes peab täpselt nii palju tõtt olema, et vale kenaste koos seisaks. No see on nigu supile soola lisamine: ilma pole toidul mekki, aga kui ülearu paned, ei saa ültse süia.
Ärman luges mu jutu läbi ja küsis, et miks sa iirlase välja jätsid. No kuule, mina vana inime ei jaksa neid kõiki analüisida. Las iirlased peavad üksi oma sandipadriku päeva ja valavad kõik elunähtused rohelise värviga üle. Küll keski kirjutab neist kah kunagi.
