Riigipiirid pannasse kinni, koolid ja kerikud kah, kõrtside kohta pole veel midagi kuuld, no kuda sa ing elad vai oled. Ega viirus ega kuulujutt kumpki piiripunktis kellelegi passi näita, lipsavad viuhti läbi, ei neid pea trellid ega käerauad. Kõik kardavad, et viirus poeb koolis aabitsa vahele ja kerikus kükitab armualaua karika veere peal. Aga pussid ja trammid on rahvast täis, sõidetasse poodi ostma kempsupaberit, mis ammu otsas, seal keski viirust ei pelga. Raha, see kõige mustem asi, käib käest kätte ja äda pole midagi.
Seinad ja kuulutusetahvlid on kirjalikke kätepesukursusi täis. Kuripatt, kui neljakümne neljandal aastal Narva all madin käis, eks siis tuli ka vahel põõsa taha kükitama minna, aga keski ei tõmmand vett ja käsi pesta pold kah kuskil. Kui lahing möödas, imesime kordamööda sama pläru, viirus vaatas eemalt ja värises, ligi tulla ei julgend.
Imelik on veel, et Venemaal seda viirust ei peljata. See võib sellest tulla, et venelane ei tunne teda nimepidi ära. Arvab, et pole koroona, vaid karoova. See tähendab vene keeli lehma ja ullu lehma tõvest on juba mitukümmend aastat möödas, mis sellest enam karta. Ja kes teab, kas venelasel ültse karoovat ongi. Stalini ajal küll pold, tema lüpsis lääneriike ja võitis nende abiga sõja.
Ei, ega ma ikke sõda ei igatse. Enne sõda oli kah ilus elu, julgesid naabri Mannilt musu noolida ja vallavanemat kättpidi teretada. Ehk tulevad need ead ajad veel kord tagasi. Vähemasti neile, kes koroonasse ei koole.
