Arutasid siis omavahel ja pidasid plaani, kudas oleks kõige mõnusam siit ilmast ära minna. Üks arvas, et südame inhvarkt oleks kõige kergem. Teine jälle, et lihtsalt vanadusnõrkus oleks veel parem. Kolmas ei lausund tükil ajal midagi, aga siis ohkas südame põhjast ja lausus, et küll oleks õnnis surra armukadeda abielumehe käe läbi.
Ega see lugu mulle niisama uupi kah meelde ei tuld, ma ikke nägin selle loo valguses ennast kah natuke. Just see kolmas ja viimane pariislane on minuga irmutavalt sarnane. Ühe veikse vahega, aga sarnane, noh. Tema tahaks veel kõigest ingest olla noortele taamidele kardetav, muidu ei saa rahuga auda minna. Aga vat mina olen noortele taamidele kardetav ja kardan sellisena auda minna. Las ma seletan.
Mul ei ole juba ulk aastaid old inges suuremat rõemu kui vahel juhuslikult ristiinimeste ulka sattudes tunda, kuda mõne noore neiukeke käed võtavad mu kaela ümbert kinni. Käte omanik ütleb: „Tere, onu Karla!“ ja annab mu abemetüikas põse peale musu. No nisuke asi saab tähendada ainult seda, et piigake sind oiab ja usaldab. Aga nüid selle koroona- vai piljardiviiruse ajal seda enam ei juhtu. Näitsikud oiavad end minust ästi kaugele. Ju ma olen neile kardetav.
Lood oleksid jusku sarnased, aga ei ole kah. Pole Pariis ikke sama, mis Paralepa, Papiniidu vai Padakõrve. Ja pole mina kah miski elumees. Meest pole minust enam ammu, aga nüid viiruse aegu pole enam elu kah. Koperdan ringi nigu Ahasveeruse vanem vend. Viirus ei taha kaduda ja mina ei tohi kaduda. Eks me näe, kumma jonn ükskord peale jääb.
