Küll akkas meile äkiste tähtsaid inimesi juurde siginema, küll aritlasi, tirekturisi, mõisnikke, vaaberkante. Kõik olid Eestis miskil kõrgel kohal old, keski pold elu sehes käsi mustaks ega mullaseks teind. Mõnele sai vahel suure seltskonna ees torgatud, et olid kõrge koha peal küll, korstnapühkija. Oi, kudas vend siis solvus ja pahandas.
Üteldasse, et kõrge koht muudab inimest. Mina arvan, et ei ta muuda midagi, ainult paljastab. Teeb raskemaks varjata, noh. Tarvin olla kunagi nisukese teoorijaga välja tuld, et inimene on arenend ahvist. Selle üle on palju vaielusi old, aga natuke on selles ikke vist tõtt kah. Selles punktis on küll inime ahvi moodi, et mida kõrgemale ta ronib, seda selgemini ta inetu ahtriots allolijaile silma paistab.
Kõrge ametikoha kõige suurem viga on minu meelest see, et ta võtab ametikandjalt vajaduse olla andekas. Veel ullem on lugu, kui inime riiki vai impeerijummi valitsema pannasse. Ükskõik kui kõrgel tema valitsejatroon asub, ta istub ikke selle kehaosa peal, mida püksid varjavad. Seal ta siis kükitab, ühes otsas troon, teises kroon. Aga mis see kroongi on? Ainult müts, millest vihm läbi sajab.
Mina pole kunagi ühegi kõrge koha peal old ega ihkagi sinna, pea akkab pööritama. Aga neile, kes sinna ronida on jaksand, oskan natuke nõu anda küll. Valva oolega oma alamaid ja ära kunagi usalda seda, kes sinu juures ühtegi viga ei leia.
