Vat minul on alati ühe pika sõnaga tegemist old. Mõni ütleb inspiratsijoon, teine konspiratsijoon. No võta sa kinni, kump neist õige on. Lõin leksikonna lahti ja tead mis välja tuli – mõlemad on õiged, aga tähendavad ise asja. Inspi pidada andma loomingulist vunki. No ütleme, et tahad seitungile juttu kirjutada, aga pea on tühi nigu kevadine kurgitünn, siis looda, et inspi aitab. Konspi jälle tähendab tegevussaladuse oidmist. No näituseks, kui tahad viinapudelit nii ära peita, et Kata ülesse ei leia. Minu meelest on need asjad ilmaaegu keeruliseks aetud. Rahu ajal pole inimestel muud teha, kui sõnu ülearu pikaks venitada. Sõja aegu olid meil ainult ratsijoonid ehk päevane toiduports. Kui soldat selle kätte sai, ei ta siis küsind, kas sinna ette käib inn vai konn. Parkis rihmavahe täis ja lasi kuulipritsi magasini vaenlase pihta tühjaks.
Nüid selle irmsa aiguse ajal, mille vasta peale irmutamise rohtu ei paista olevat, on jälle üks pikk sõna keelepruuki tekkind. Kes aga kartsas püsimisest ära tüdineb ja liiga valju äälega kõrtsi vai kohviku lahti tegemist nõuab, on vandenõuteoreetik. Vat selle seletamise juures ma akkan leksikonnale kah vasta. Kuda kaks nii vastakäivat tähendust saavad samasse sõnasse mahtuda? Kas annad kellelegi vande vai annad talle nõu, seal on ju suur vahe. Kui vannud, siis võid veel kudagi teoreetik olla, aga kui juba nõuad, siis läheb asi peris praktiliseks.
Eks nende aigustega ole äda muidugist, kõik kohad on ju pisikuid täis, mis neid ristirahva kiusuks tekitavad ja levitavad. Viskasin nalja pärast pilgu sinna leksikonda, et kaen perra, kas pisikul miskit muud ülesannet polegi. Tuli välja, et pisikuid on mitut sorti. On olemas isegi tarkusepisikud. Kujutad sa ette – tarkusepisik on, aga lollusepisikut ei ole. Ega vist ole jah, lollusel on ainult suurik.