Kui inime vanaks jääb, siis tulevad igavusega igasugu imelikud mõtted pähe. Akkasin ükspäe mõtlema, kuda omal ajal lapsed lugema õppisid. Esiotsa vaatasid ainult pilte, siis õppisid tähti tundma, siis kokku veerima ja lõpuks lugema. Nüid on needsamad lapsed vanaks saand, ei viitsi enam lugeda ega veerida, tähed akkavad neil silme ees tantsima, teevad rimõutiga klõpsu ja vahivad televusserist pilte. Ongi ikke õigus, et vanad inimesed lähvad jälle lapseks tagasi. Ring on täis saand.
Üks teistmoodu lugemine oli ennemuiste veel moes. Kui noortel inimestel tuli tahtmine papat-mammat mängida, siis sellest ei sobind enne mitte mõteldagi, kui olid õpetaja juures lugemas käind. Ega nad ise ei lugend ühti, õpetaja võttis oma mustade kaantega raamatu ja luges sealt neile kõvad sõnad peale. Kui selle kah vasta pidasid, siis kuulutati kantslist kolm korda maha, peigmees pani musta ülikonna selga, pruut valge loori ja leieri, loeti uueste mustast raamatust otse altari ees ja manitseti. Alles pärast jah-sõna ütlemist lubati avalikult musu anda. Kui palju seda enne salaja oli tehtud, sellest ei kõneldud.
Kuda needsamad asjad nüitsel ajal käivad, sellest ma ei akka kõnelemagi, te nooremad teate seda kõike minust palju paremini. Aga ega lugemine ikke peris moest ära pole läind. Loetasse küll, aga teisi asju ja teistmoodu. Vata kui üks sõna kord on loodud ja leksikoni pandud, siis peab teda ju kudagi kasutama.
Kõige parema meelega loevad inimesed armastuskirju. Neid, mida keski nendele on kirjutand. Aga kas neid ültse enam kirjutatasse vai teeb kompluuter selle inimese eest ära, vot seda ei tea. Mina nägin viimast nisukest kirja kolm igavikku tagasi.
Kui ma inglaste käes sõjavangis olin, siis üks kõverate koibadega seersant käis meie naride põhilaudu lugemas. Kui mõnel oli rohkem kui seitse, siis tegi kõva kisa ja pärast lavastati ullem protsess kui Nürnpärgis. Kedagi ülesse ei poodud, aga lärmi oli laialt.
Kui uni ei tule, siis kästasse lambaid lugeda. Minule läheb küll peris suurt karja vaja, enne kui mõikab. Aga ma proovin irmuga enne uinuda kui oinani jõuan. Kui see oma kõverate sarvedaga ühe obaduse annab, siis võib oimetuks jääda küll.
No mis ma siis veel loen? Alliks läind abemekarvu; ambaid, millega veel karbunaati pureda kannatab; sõpru, kes veel elus (vaenlased on õnneks kärvand). Loeks aastaid, mis veel elada antud, aga see inhvurmatsijoon on salastatud. Mis seal ikke, loen raha. Et tegelikult pole, mida lugeda, see ei loe.
