Kui rikkuse all mõteldasse raha, siis see ütelus küll paika ei pea. Raha ei ole kellelgi kunagi ülearu ja sellepärast ei taha keski seda ka jagada. Igaüks arvab, et raha pole midagi väärt, kui sa ei oska seda korrutada. Ikke nii, et kui sul seda täna on palju, siis omme peab olema ästi palju ja üleomme nii palju, et ei tea, kuhu panna. Just nii, et ei tea, kuhu panna, aga jagada kah ei tohi, see on kurjast.
Kui aga rikkuse all mõteldasse vaimuvara, siis võib seda küll jagada. Ainuke äda on, et keski ei taha saada. Kui pakud, akkavad kõik korrutama. Korrutavad ühte ja sama juttu, et oh, kus ma ta panen, mul endalgi küllalt, ülearugi veel. Aga kui soovitad, et jagagu seda ülearust siis teistega, siis tuleb välja, et pole ühti.
Korrutamise ja jagamisega jäin jänni. Liidetasse ainult nõukogusid ja lahutatasse abielusid, neist ma kummastki ei ooli. Kõrgemat rehkendust meie koolis ei õpetatud. Nisukest, mille jaoks loogarihmade tabelit peab kasutama. Lähen oopis eesti keele tundi.
Raha jagamine on eesti keeles rahastamine, aga kudas vaimuvaraga on? Vaimu jagamine on vist vaimustamine, vara jagamine peaks siis olema varastamine. Ongi eesti keelega kah soss. Lähen oopis turnimise tundi. Upitan end kahe kargu najal püsti, turnin teise tuppa ja viskan tiivanile pikali. Minu õppimise ajad näikse läbi olevat.
