No seda ma enda kohta ütelda ei lase. Ühegi asja jaoks pole minust enam ammu meest old, aga eesti mees olen ma küll. Ajasin enda kahe kargu najal väärikalt sirgu, kaesin poisile otse silma sisse ja küsisin, et kelleks sa mind siis õige pead. Ärman tõmbas silmad vidukile, akkas tasakesi itsitama ja vastas, et pean sind selleks, kes sa kogu aeg oled old. Vahid mulle kurja näoga otsa, aga endal silmad juba otsivad sulepead.
No sellest ma sain aru, et Ärman ise on kah sellekssamaks väänakaks jäänd. Peris vana mees juba, aga poisikese vigurid ikke sehes. Käratasin talle peale, et eks kasi siis koju, karjatsura, ära sega täismeest tähtsa toimingu juures. Ärman läks kah. Tema missijoon oli täidetud, aga mina pidin omaga peale akkama ja kähku tegema, et aur sehest välja ei läheks.
Mõtlesin, et millest ma kirjutan. Sada kaks pole ju miskit nummer. Oleks ümmargune vai kudagi kandiline, siis oleks koht, kust akata. Aga siis tulid mõned aastanumbrid silmade ette ja kohe lõi peas kah midagi klaariks. See oli ju neljakümnendal, kui meilt vabadus ära võeti. Kui tagasi saime, oli ühessakümmend üks. See tähendab, et meil on old sada kaks aastat vabariiki ja täpselt poole vähem vaba riiki. Peame mõlemad pingutama, nii vabariik kui mina ise. Vabariik peab veel vähemalt aasta vaba seisma ja mina veel ühe aasta elus püsima, siis võin tulevaasta praalida, et kaalukeel on kindlalt vabaduse poolel.
Mõtlesin veel omaette, et see uuesti vabaks saamine tuli nii äkiste ja ootamata, et pold mahti imestadagi. Aga et see tuli, on ea teadmine. Mina arvan, et sellest võiks rõemu tunda ja jätta arutamine, kelle teene see täpselt on. Seda ei saagi teada. Igaüks arvab, et puha tema tegu, ja igaüks arvab natuke valeste. Tegijaid oli palju ja veiksed teened on igaühel. Tõmbame oma lipu vardasse, kenaste kolme koduvärviga, nigu laulusalm ütleb, ja oleme nende värvide all ühel meelel. Nii on minu meelest kõikse kenam.
