Ükskord õpetaja oli küsind jumalateenistuse aegu kirikus koguduselt, kas nende ulgas on kedagi, kel pole ühtegi vaenlast. Üks ästi vana mees oli upitand end püsti ja kinnitand, et temal ei ole.
Õpetajal muidugist ea meel, küsind, et ütle ometi, armas kaaskristlane, kuda see sul õnnestus. Vanamees kost vasta, et elasin neist närukaeltest kauem.
No eks minuga ole sama lugu. Vaenlased koolesid kõik enne mind. Aga rõemu ma sellest ei tunne, sest nendega koos läksid ka sõbrad. Ja siin ma siis nüid üksipäini kükitan.
Aga oota, pea kinni, üks sõber mul noorest peast ikke oli ja see on veel elus – mu oma Kata. Sõprus kadus küll ammu… einoh, tegelikult ei kadund, vaid võttis suuremaks saades uue nime – armastus. Vata kui on juba armastus, ega siis sõprus, see armastuse idu, enam silma ei paista. Ja kui tuli abielu, siis enam ei kõneldud armastusest kah. Vähemalt talurahvas seda sõna küll ei pruukind. Nii nigu pühakiri ei luba Jumala nime ilmaaegu suhu võtta, nii ei luband külakombed armastuse nime tühja sõnaga ära lörtsida. Armastus peideti igapäevase torisemise, tänitamise, käskimise ja kamandamise taha nii osavaste ära, et teda päise päeva ajal palja silmaga ültse kaeda ei saand. Õhta ämaras vai öösel pimedas ikke jusku aimasid küll.
Nüid, kus terve elu juba ämaraks kisub ja taipad, et öö pole kah enam kaugel, lähed julgemaks ja tunnistad, et armastus ja sõprus on alles, on kogu aeg old. Esiotsa tunnistad endale ja siis kuulutad teistele kah. Need ätid, kel veel oma Kata alles on – ükskõik kuda ta nimi kirikukirjades seisab – oitke teda ellaste. Ja mutikesed, ärge äbenege oma Karlale käsi ümbre kaela panna, kui ta veel pealpool kamarat on.
Vot sedasi ongi. Nüid võib koosoleku juhataja sellele sõna anda, kes järgmisena käe tõstis.
