Sellest olen ma ammu aru saand, et kes iganes inimlastele igasugu oskusi ja vaimuandeid jagab, ei tee seda õiglaselt. Alati saab mõni palju rohkem kui teine. Ainukene erand on mõistus. Mitte keski ei kaeba, et temale on vähem antud kui teistele. Ja sel erandil on kah erandeid, kes on veendund, et nendele on antud rohkem kui teistele.
Ühe nisukese erandiga ajasin üks õhta telehvonijuttu. Ega ta ennevanaste minuga eriti kõnelda ei taht, aga nüid vanast peast on ädas nigu ma isegi, et pole kellegagi kõnelda, kõik kuulajad ammu Peetruse manu läind. No umbes samal põhjusel ma võtsin ta kõne vasta kah.
Too ammune tuttav oli juba poisikesest peast nigu noor kukk, kes arvab, et päike tõuseb ainult selleks, et tema kiremist kuulda. Kui ivake suuremaks sai, siis kelkis ikke, et tema on mees, kes iial aru ei kaota. No selles punktis ma antsin talle mõttes õiguse. Kuda sa ikke seda kaotad, mida sul kunagi pole old.
Nüid telehvonis kah muutkui praalis, et tema elab kindlate põhimõtete perra. Temal pidada olema terve ulk vintskeid põhimõtteid ja kõik olla mittemüidavad. Ma tegin end veel lollemaks kui olen ja küsisin ilmasüita äälega, et kas tõeste kuskilt ostjat ei leia. Tahtsin veel lisada, et mina poleks ühtegi kingituseks kah taht, aga enne viskas mu vana tuttav toru lärtsti argile. Ei kannatand mu juttu, kuigi on kaua eland.
Ega ta enam elista ja kõik mu enda süi. Kirusin ennast vaikselt ja leitsin kirumise vahelt veel ühe punkti, kus mõned asjad on tasakaalust väljas, vähemalt minu juures. Kõnelemise sain kahe aastaga selgeks, aga keelt ammaste taga pidama pole siiamaani ära õppind. Teil, ead sõbrad, kes mulle veel perra jäänd, on kõik palju lihtsam. Võite mu lora lihtsalt lugemata jätta, ei pea lehte ära kortsutama. Ärge tellimist kah tühistage. Elame ja kannatame koos, nii kaua kui lastasse.
