Minul pole sest tegelikult suurt miskit. Vedelen nurgas nigu vana kolmejalgne järi ja lasen koidel end uuristada. Kata ikke käib veel väljas võitlemas, tatilapp näo ees ja tollipulk pihus, arvab, et on relvastatud. Ma ei julge küsida kah, kuna ta oma kuulipritsidega Võnnu alla välja jõuab, äkki vihastab ja sihib minu poole. Ole siis mees ja võta rünnak vasta.
Mina elan veel selle vana aupaiste sees, mille minu ja Kusta õntsad isad Eestimaa kohale tõid. See annab mu vanadele kontidele nii palju sooja küll, et eluisu alles püsib. Paljuke selleks enam vaja on.
Aga elus püsida tahan ikke küll, pole mul koolmisega kuskile kiiret. Tead ju küll, et sind enam kellelgi vaja ei lähe, aga ätikese uudisimu on suur. Kange ise on kõrvalt kaeda, kuhu nad ilma sinu abita välja jõuavad. Ja naerda pihku, kui nad kusagile ei jõuagi ja sind selles süüdistada ei saa. Kolikambril on omad võlud. Seal ei jää sa kellelegi jalgu ja keski ei mõista aimatagi, et sa neid ja nende tegemisi prao vahelt piilud.
Mis Võnnu all juhtus, on väärt mäletada ja meeles pidada. Neid Võnnusid on ilmas rohkem kui üks ja kunagi ei või teada, millal mõni neist jälle lahingupaigaks muutub. Siis on ea, kui selle vana vaimustuse seemnest ivake uut vilja võrsub.
