No mina kõnemees ei ole, aga kui audients puudub ja aplaus tulemata jääb, siis ma võin ju kokku padrata, mis tahan. Vata, kui see sajaline neljaks veerandiks jagada, siis on teda jusku parem analüisida (see on kah Ärmani sõna). Esimene veerand jäi natuke lühemaks kui õigus, aga minu meelest oli see ikke kõige ilusam, kuigi kohe alguses tuli akata seda maad relvaga kaitsma. Aga rahvas oli juba priiuse koitu näind ja kui sõda läbi sai, tuli päike kah pilve tagast välja ja tegi Eesti poegadele ja tütardele pehme pai.
Teine ja kolmas veerand sulasid kokku ja siis oli kõik pikalt pime. Aga kui pimedus nii kaua kestab, siis arjub inimese silm sellega ära. Alguses kobab käsikaudu, aga siis õpib pimedas kah nägema ja näeb asju, mida valge päevaga ei mõista tähelegi panna. Ja pimeduse vürst ise on kah nii pimedusega löödud, et ei saa aru, kuidas tema alamad oskavad ööst koidukiiri otsida ja leida.
Noh, ja nii tuligi see neljas veerand, mis nüitseks on juba pikemaks venindm kui esimene oligi. Ilm on küll segi löödud, taevas jagab vaheldumisi põuda ja uputusi, aga küll kord selgib kõik ja selgub kah, kui me ainult aru saame, et selgitamine on meie eneste käes. Keski teine seda meie eest ära ei tee. Aga kui meist endist tegijaid ei ole, siis äkki teevad kah ja teevad valeste. Eestlane, ära seda lase juhtuda!
Nisuke mu kõne ongi, äbarik nigu ma isegi, aga ausast südamest tuld ja ausate südamete sisse sihitud. Järgmise saja aasta esimene veerand on juba käigus ja ükskord juubeldame jälle. Rahvas juubeldab, aga juubelikõne peab keski teine. Kerkokella ei löö kah enam oma lell, aga keski ikke lööb. Iga sajand sünnitab oma Karla.
