Teine asi, mis siis teistmoodu oli, on tekitand palju vale arusaamasi. Inimesed ei viitsi küllalt põhjalikult mõtelda ja teevad sündmustest vildakad järeldused. Ütlevad, et ühessateistkümnes aasta lõppes meile võiduga, aga neljakümne neljas lõppes kaotusega. Ühesõnaga – sada aastat tagasi sõdisid mehed, aga seitsekümmend viis aastat tagasi taplesid könnid. Vata neile ütlejaile akkan mina vasta. Sõnasõda jaksan ma veel praegagi pidada.
Seal Eestimaa idapiiri juures kaotasime meie kolmveerandisaja aasta eest lahingud ja paljud tublid mehed kaotasid ka elu, aga sõda meie ei kaotand. Kes ellu jäid, need sõdisid edesi, olgu siis metsavennana, vale nime all koloosipõlde kündes vai võeral maal eestlust oides nigu minutaolised. Kõik pidasid miskit moodu partisanisõda ja uuristasid punase paradiisi vundamenti ja müirisi, kuni see koloss kokku kukkus.
Võit saabus nii äkki ja ootamata, et ehmatas meid kõiki, aga ta saabus ja meil on jälle oma riik. Minusuguste jaoks oli see viitsütikuga võit. Ega meid selles riigis enam palju ei mäletatagi, sõda kestis nii kaua, et pumba juures on oopis teistsugused tegelased. Meid selle paradiisi müiride lõpliku lagunemise juures ei old, aga meie võitlus lõi sellesse müiri esimesed praod. Kes tahab mäletada, see mäletab. Elagu Võidupüha!
