Teatavasti saab käbidest suppi keeta, kui ise reformierakondlane põle. Kiusatust selleks põle, jätan kõik käbikuningatele. Kuna elame suure pargi lähedal, siis neid karvaseid rotte on kõikjal. Narritan neid keelt naksutades nende hoiatussignaali järele tehes, muiates, kuidas nad kohe lähema puu otsa ronivad. Vanalell ütles seda ka, et loodust ja loomi peab tundma, nende häälitsusi eriti, kuna oht võib olla ka kahejalgsetele. Ju iga kütt teab, et hirve matkides toob ta loodetava prae ligemale.
Suurlinnas neid muresid eriti ei pea kartma. Kui oled nii rumal, et südaöösel all-linnas pimedast vahekäigust ei hoidu, siis paras sulle, et tengelpung ja uur läksid. Seda põle mul karta, seal ei käi. Looduses olles võib üldiselt ka julge olla – enamus loomi pelgavad inimesi, ja kui nii narr oled, et karulaanes hulgud, siis paras kah, kui ott käpaga äigab.
Muidugi, tänapäeval kui ilm suisa pahupidi, ei või alati uskuma jääda vana tarkust. On olemas selline talumeeste almanahh, mida temake loeb ja usub palju enam kui neid teleekraanil esinevaid tarku, kes ikke mööda panevad, lubavad päikest, tuleb hoopis vihma.
Etsil on nutitelefonil äpp, mis samuti ennustab ilma, mida ta alatasa konsulteerib. Mulle aga aitab paksude oravate, käbiderohke kuuse nägemine, et aiman täpsemini kui vidinad ja ilmaennustajad, et tuleb mõnus talv, selline, mis minusugusele just konti mööda.
VABARNA VOLLI
