Öeldakse, et küsija suu peale ei lööda. Lüüakse küll. Meil oli komme sünnipäevapoisile teha õlled välja. Ja Nikolai, nii kuidas teda kirjeldatud, oskas kerisele panna neid vist paremini kui keegi meie kambast. Kahekordselt. Vanale kalendrile vihjates. Laius lubas humalamehu mahutada, pikkus aga tegi kindlaks, et keegi talle vastu ei hakanud. Molsoni aktsiaid oleks pidanud alati enne detsembrit ostma. Meie taskud aga kannatasid, kuna ise pidi ju ka rüüpama.
Nikolai teadis palju oma nime kohta. Et kodus oli neil pärast tema sündi Nikolause pühapilt aukohal. Et ta tähtsaim nimekaim olevat olnud vetel olijate kaitsjaks. Isegi Imetegijaks nimetatud. Sestap oli temaga alati julge kalal käia, kuna ta kordas seda alati enne paati astumist. Võrreldes vana Bärniga, kirglikuma kalamehega, keda toona tundsin, polnud Nikolail üldse ebausku, pentsikuid kombeid. Kui näkkab, siis hea, kui mitte, sähkat, siin värske õlleke.
Ja teadis ka seda, et vana kalendri järgi pidi nigulapäev tähendama külma lõplikku tulekut. Ju just enne pööripäeva, talve tulekut. Seetõttu olevat Nigula habe olnud nagu purikas, seetõttu oli temagi karvane. Et oleks talvel soe.
Nikolai on aastaid juba mullatoidul. Kuid kui meelde tuleb detsembri alul, ja kui temake ei näe, otsin külmkapist ühe või paar kesvamärja ja tõstan neid ühe väga hea ja huvitava mehe mälestuseks. Kuid habet ei kasvata. Kuna tahan ikka vahest musu.
VABARNA VOLLI
