Aga tollest haavikuemandast. Vat neid pikk-kõrvi on tänavu kõikjal. Öeldakse ju, et nad sigivad tihti, ja meite kandis on neid eriti rohkesti. Ma poleks muidu hakanud neist pajatama, aga vat juhtus nii, et just ülestõusmisepühapäeval tegin ukse lahti ja üks volksas meie rõdult üleaedse poole. Hämmingus olin, et ta just selle päeva valis, mäletades kuidas iidamast ajast sai lapsi nöögitud nii munade peitmisega kui tobeda seletusega, et siin maal pole kana neid mune toonud, vaid jänku. Isegi torkisin, et Aafrikast toovad need tumedad jänesed neile neid suklaamune.
Arutasin siis kalli küljeluuga seda kokkusattumust. No pärast tema esimest kohvikruusi, minu teist, kuna olen selline, kes krapsti paneb samovari podisema. Ikka kohviga, mitte teega, seda kommet pole ma õppinud, kuna tol chail on mingi venehõng ikka küljes. Pean ju, muidu oma lärm vallutab vaikuse.
Tahtsin siis aru saada, ikka targemaga rääkides, mida see jänes siis tähendas, eriti sel päeval. Oskasin ka visata esile selle, et too Hugh Hefner tegi jänestest kohe pleiboi ajakirja, pikkade kunstkõrvadega, sabatutitga kaunitarid olid ju seal Chicagos pea et riieteta.
Aga võta näpust. Minu huvi suunati hoopis prügikasti poole. Sain aru, et sümboolika on vahest vaid see, mis ta on. Paasilinna jänese aasta on tõesti olemas, aga ma vist küsin päris lingvistilt, mida too lõhkmokk tähendas muidu ilusal pühapäeval. Nii loll ma ka ei ole, et ei oskaks konsulteerida teistega.
Vabarna Volli