No need sügislehed. Meil on kased ja vahtrad. Tamme pole. Kuid mõni maja eemal on paar hiiglast. Huvitavalt riisun kevadeti just tammelehti. Ning mis sa hing lähed naabritega urisema – kutsuvad veel kardavoi, et rikun nende inimõigusi ja pole piisavalt keskkonna keskne. Kuna nahavedaja vabandus on see, et leht peaks ju mädanema, mullaks muutuma. Metsas küll, aga mitte siin asfaldi, betooni keskel!
Nii urahtan igal kevadel, Kertu juba ammu tuttav refrääniga, et need ju pole meie puudelt. Ja prahiga seoses pobisen isegi valjemini hiljuti, sest vat selg ja neerud ei talu enam niivõrd seda küürutamist, mis vajalik, et põõsa alt käsitsi karbitsat rookida. Kuna rehapiid jäävad alati millegi taha kinni, siis teist valikut pole.
Mis aga siis tuju tõstab, on vanalellelt õpitud lindude narritamine. Nende hääli kas vile või keelenaksuga järele tehes. Oskan isase kardinali hulluks ajada, kui ta emast otsib, kellega sulgi seada, pesa jagada. Olen ka ettevaatlik, et enne aeda minekut on midagi söödud. Linnupetteks. Kuna vanalell õpetas, et isegi lind võib eksiteele viia. Neist linnukestest, kes kõrgeid kontsasi ja minimaksiseelikuid kannavad, ma ei räägi. Kertust kaugemale vaadata pole kunagi olnud soovi. Nii kevadel aias kui kõikjal, igal aasta-ajal.
Vabarna Volli