Telli Menüü

Meelelahutust – Komad, kriipsud


Mul on põhjust Karlat kadestada. Ta sindrinahk sai nii kodus kui koolipingis korraliku emakeelse koolituse. Tema kirjutisi on lust lugeda ning teadagi, neid ei saaks keegi tõlkida. Noh, lihtsalt ei saa, kuna neis on ainupärast, murdekeelt, paljutki, mida ainult tema põlvkondlased tunnevad.

Otsa veel, Karla sõna pruukides, ta krammatika. Küll ma olen tänulik, et toimetus kammib mu kirjutisi, asetab neid seitungisobivaks. Minul ainult kodus õpitu, toda imäkiilset aridust (jälle, Karlalt) ametlikult põle saand. Siis see, mida vanalell mulle andis. Saunas kuuldu ka. Ep tia inämb, kas eesti keel, võro kiil, vä saarte murrakutest laenatud. No püsti ädas. (Karla õpetaks kohe, et istu siis ruttu heale kohale, muidu määrid miskit ää).

Millega mul siis kirjutades äda on? Komadega. Liitsõnadega. Side- ja mõttekriipsudega. Tsurkan viimaseid vaistu järgi. Kuna tean küll, et etile ja misile peavad nood esimesed järgnema. Nii nigu vatraja tõmbab oma epistli keskel hinge.
Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)

Kuid pärast – oma arust – (kas paigutasin kriipsu nigu peaks?) veste ilmumist, saan koduse märkuse. Et Volli, seda sa ju küll ei kirjutanud. Õigekeel nii puhas, et vaevalt sa sellega maha said. Aga eks seks toimetajad ole, minusugune, ausalt, on vaid paberimäärija.

Komadega aga asun arvestama tõsisemalt. Nende taga peituvad ju miljunid. Seletan. Praalin, talviti eriti, et olen kikkast etem. Krapsti maast lahti enne aovalgusekiiri. Kuid ei kire, kuna temake naudib ommikuund. Selliselt, et isegi kohvi ning pudru hõng ei ärata, kuni ta kurja karuemanda pilguga koopast väljub. Isegi kui ma hiirvaikselt olen askeldanud.

Ta ju teab, et kannan kohe ette, enne kui tal isegi rähm silmist kadunud, mida seitungid on kirjutanud. Tavaliselt ikke õieti, kui Nehv Jork Taimesi usaldada. Nad on seal nii targad, et teisedki lehed virutavad nende kirjutisi. Vist kokkuleppe alusel, mine sa tea, mida tänapäeval lubatakse.

No sealt lugesin laupäeval, et üks koma oli $5 miljunit väärt. Maine’is asuv meierei ei olnud töölepingusse õigesse kohta õiget kirjavahemärki asetanud. Nende autojuhid tõlgendasid seda nii nigu seadust, et neile peaks raha laekuma ületundide eest. Kohtunik nõustus. Meiereil suured rahad vasta püksa. Nüüd on lepingus semikoolon koma asemel. Mis on koma, mille kohal on kärpsemust.

Koolon ise on minu teada jämesoolikas. Jälle ädas. Poolik-soolikas mingi kirjavahemärk. Ähh, löön käega. Kirjutan nigu tuleb ja jätan tulemused heade Eesti Elu toimetajatele peamurdmiseks. Minu igi inämb midagi juure ei õpi. Punkt. Ja aamen.

VABARNA VOLLI

Loe edasi