Mis aga pani mind järjekordselt vilus veerima, oli taas uus vananemise tunnusmärk. Lepin tavaliselt kõigega, urisen vähem kui mõni teine sel teemal, aga noh, ei maitse. Ja see ei meeldi.
Tegemist söömise ning selle nautimisega. Mitte ainult ei ole kuulmine kõva, nägemine nõrk, aga nüüd roogade valikut suunab see, kas ma saan meki, maigu suhu. Tohter ütles, et aastatega maitsenäsad lähevad tuimaks, see olla loomulik. Nii pipardan jubagi krepkat kastet. Kui soovin veel mõrudamat kohvi kui metsatöölaagris keedeti, no palun. Pampelmussi, (miks on Eestis see greip?) söön mõnuga, Kertu kuhjab suhkurt sellele, talle liighapu. Mulle meenutab, et keel on ikka olemas. Nuudlitele annan värvi ja viha halapeñotega. Panen praele kulbiga mädarõigast peale. Kiidan ungarlasest semu guljašši, ja siis lisan oma käega korraliku paprikamäe. Ja nii edasi.
Temake arvab, et see pole normaalne, kuid ma käisin meditsiinilise seletusega vastu. Ilusake siis ohkas, et kui ma ainult nii seda rääkivat keelt korda saaks. Kuna kui ma midagi rumalat targutades ütlen või muidu jämedamat lasen suust valla, siis kutsub ta mind korrale. Pipart su keele peale! Teades ette, et ma vastan kuulsa koerpoisi lausega, maitse asi, ütles Muri ja… Teades ise samas väga hästi, et nüüd olen mitmeks päevaks musust ilma. (Ainus magus, mis mulle maitseb. Ja meeldib.)
Kui valik maitsekuse või maitselageduse vahel, siis olen kahevahel. Parim on vist siiski maitsevabadus. Olgu see hää või halb kuid ikkagi oma.
Vabarna Volli
