Ärman küsis, kas ma olen tähele pand, et ühiskonnas on ainult kahte sorti tegelasi. Ühed tahvad kangeste teha, aga ei oska. Teised oskavad, aga ei taha. Kummastki pole miskit kasu. Konn ronib mätta otsa, puhub ja punnitab end täis, aga ärja suuruseks ei saa. Ärg jälle muutkui puhub välja ja kargab konna kombel kobrulehe otsa kiikuma. Ja imestab, miks kobruleht teda ei kanna. Vajub tiigi põhja ja ronib pahaselt puristades välja.
Ütlesin vasta, et seda ma olen ammu märgand ja see mind imestama ei pane. Imelik on see, et täispuhutud konna pilkab igaüks, aga tühjakspumbatud ärga peetasse au sehes. Et keski ei saa aru, et enda alaindaja on samasugune posser kui enda üleindaja. Tähendasid ju ise, et kummastki pole kasu.
Küsisin poisilt seda kah, et kas ta neid kolmandat sorti tegelasi pole tähele pand. Neid, kes oskavad, tahvad, teevad ja saavutavad. Neid, keda on nii vähe, et keski ei märkagi ja kui märkavad, siis ei mõista seisukohta võtta. Arvavad, et nende olemasolemine ja saavutused on eksitus, pööravad pea ära ja panevad silmad kinni. Nad pole arjund nägema, et mõni inime on rahul selle nahaga, mille sisse ta on sündind. Ei puhu seda pingule ega jäta enda ümber lotendama.
Ärman jäi vakka ja ma nägin ta prilliklaaside tagast, kuda ta pööningukambris akkasid rattad ringi käima. Oli näha, et mees mõtles. Siis ta lausus, et onu Karla, ma olen sind juba palju aastaid ainult istukile näind. Kui sa end kargu najal püsti ajad, kui pikk sa siis õieti oled?
Vat selle küsimise peale ma mõistsin ästi kosta. Vastasin, et olen täpselt iseenda pikkune. Ja et ma olen endaga ühepikkune, siis olen ka kõigi teistega ühepikkune. Ma ei pruugi end ühegi koljati ees kikivarvule ajada ega kääbuse ees kummardada vai põlvi nõkutada.
Poiss ei lausund enam midagi, surus mu kätt ja asus selgind palgega minekule. Aru sai. Kui inime ikke mõtleb, siis ta saab aru. Kas sina kah said?
