Kas ma rändaja olen, ei tea, küll aga tean, et oleks hea Ahasveerusega sõbrustada, kuna kulutan oma patseeringutega jalatseid nii, et hoia alt. Jälle tuleb uusi varuda – kuna kingsepaametit enam keegi ei pea, ja isegi nemad oskavad vaid nahast taldu kinnitada. Mida sa tänapäeva kummist taldadele alla paned? Kui auk sees, siis läbi ka.
Kuidas ma siis oma hajameelsust oskan seletada? Vat sellega, et kui veri soontes suriseb, värske õhk ja linnulaul silitab meeli, siis muidugi mõte liigub heale. Või arusaamatule.
Annan näite hiljutisest vaimsest kuklakratsimisest. Millest ikka aru ei saa. Olen varem pihtinud, et parimat tegevust põle, kui võrkkiiges lugeda. Ja meenutada esmakohtumisi kas luuletaja või luuletusega. Ei see kunagi jää vanaks, kuigi miskipärast inime jääb küll. Teine kindel korduslugemine on Püha Raamat, sealt saan ikka vaimuvärskendust.
Äsja oli nii, et kaks lektüüri sattusid kokku. Vanast Testamendist lugesin Taanielilt (5:25) kummalist. Mene, mene tekel ufarsiin. No pidin teada saama, mida see tähendab. Julgesin tolle Kuugli käest küsida, sain teada, et Aramai keeles on see Jumala hukkamõist, uhkuse kokkuvarisemine. Kaalutud. Lahutatud seisukoht. Nii nagu Ahasveerusele määrati.
Siis leidsin mõni päev hiljem sama lause Uku Masingu luulest. On alles kokkusattumus. Uitmõte viis selleni, et olgu ma hajameelne rändur eluteel, aga meis on midagi vägevamat, looduses ja kirjas nii kinnitet. No vat. Andis julgust selleks, et taas üht jalga teise ette seada, kuna kunagi ei tea, mis sellest kummalisest kolbast välja kargab. Ütelge mida soovite, mina vestlen jalutades ikka suurmeestega.
Vabarna Volli
