Teine mure aga oli kannatamatus. Kogu see askeldamine, siis lohvi trehtrisse suunamine, kui teise käega pudelikael kramplikult käes, et piiskagi kaduma ei läheks – no ei viitsinud lõpuks. Kuigi, pean tunnistama, veetsime keldris Etsiga häid vestlustunde, ju Kertu ei teadnud, palju me otse vatsa villisime.
Ets soovitas minna siis ettevõttesse, kus nad teevad kik so eest ää. Vali vaid miukest tahad, tee esimene segu valmis, nemad teevad muu, tule vaid järgi. Omanik oli aga vest kerikuapostel, kuna ühe ja ainsa kogemusega sain teada, kuidas Luukas õlut teeb. Vaat rahad said makstud – siiski kolmandik riigipoe hinnast – Etsiga laadisime ta maasturisse. Kiiruga koju, keldrijahe ju parem kui sealt fritsist võet.
Ja võta sa näpust. Oma toode pani mõnusalt surisema, Luukas aga mängis vingerpussi. Ainus tulemus, et oled tihti seal, kuhu ka ka muu maailm peab jala minema. See oli tõesti ämbrisse astutud eksperiment.
Oleksin pidanud juba jõulude tulekuga arvestades pühadepruuli podisema panema. Tänavu aga lähen poodi, toda head inglise porterit – kuna Toolse oma siin ei saa – ostma. Kuna tean, et mekk on aus ja hea ja teeb oma töö.
Vabarna Volli
